wõtta, et ennast mitte täiesti oma tundmuste orjaks teha. Üksi olles katsus ta oma unistuste üle naerda, oma hingepühadusi pilgata, neid sellest tundmuste puutumata kõrgusest maha kiskuda, kuhu enam ükski mõistusenool ei ulata. See aitas, kuid ta tegi ka seda, et unistused, nagu suwe hommiku udu päikese ees, ära ähwardasiwad kaduda, kuna kõrged tundmuste pühadused mõistuse uuriwa pilgu ees tolmuks näisiwad pudenewat.
Neiu silmis helkis midagi ja ta neelas paar korda kuuldawalt, nagu kipuks kurgust midagi üles tulema.
„Mispärast räägite Teie nõnda“, wastas ta nooremehele. „Olen ma selleks Teile ialgi põhjust andnud? Teile mitte! Ma ei tea, mis ma ütlema pean. Ma tulin ju siia, et niipalju rääkida, et kõik wälja puistata, mis hinges pakitseb. Aga Te wõtate mind nõnda wastu, teete niisugusi tähendusi, et mul ainuski sõna keelelt liikuda ei taha.“
Neiu hääles woogasiwad pisarad, kui aga noormees ta silmi waatas, siis nägi ta, et need ainult iseäraliselt helkisiwad.
„Teie ei pea seda nii südame ligi wõtma“, rääkis noormees, kes neiu häälest ja pilgust liigutatud sai. Imelik hääl ja imelikud silmad! Kui Kulno seda häält ei kuulnud ja neid silmi
183
