Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/205

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kulnoga kokku puutudes oli Aino tõsine, sõnakehw ja tagasihoidlik.

„Teie sõita wäljamaale“, ütles ükskord Kulno.

„Kes ütles?“

„Neiu Lillak.“

„Mis siis?“ küsis Aino pool wäljakutsuwalt.

„Ei midagi… niisama“, wastas Kulno tõsiselt ja küsis: „Mis Te sääl teha tahate?“

„Eks näe… Elada, nagu kõik.“

„Kas sääl kõik elawad?“

„Ma lähen ju ainult elawaid otsima.“

„Kas Te aga neid leiate?“

„Kui ei, siis tulen kodumaale surema.“

„Aga kui jah?“

„Siis tulen tagasi ja toon elu kaasa.“

„Wõi nii.“

Nad andsiwad üksteisele kätt ja läksiwad. Natukese aja pärast waatasiwad nad aga korraga tagasi ja hakkasiwad selle pääle iseeneses naerma, kuid kumbki ei ulatanud teise naeru nägema. Ainult mõlemad tegiwad enesele tagasiwaatamise pärast etteheiteid.


206