kujutusi meelde tuletas, siis püüdis ta wõimalikult hooletu ja pilkawa naeratusega wastata:
„Oh ei! Mis Teil mõttesse tuleb! Mina peaks armastama? Kes seda ütleb?“
Nende sõnade juures lõiwad tal omal silmad kirjuks, kõrwad hakkasiwad kohisema ja edasi tormas ta — uue raamatukaupluse poole, kus ta segamatalt lootis oma unistuste juures wiibida. Südames tundus rõõmus tuksatus, et ta kiusatusele oli suutnud wastu panna, et ta oma pühadusi esimese wastutuleja ees laiali polnud laotanud. Oma sünnnipäewa saatis ta aga tõepoolest suurepäraliselt mööda. Niisugust sisurikast päewa polnud tal weel kunagi elus olnud. Kodus jõi ta niipalju kuuma theed kui süda wastu wõttis ja sõi määramata arwu wesikringlid ära, kuna ta harilikult neid omale jao pärast wõis lubada. Siis unistas ta nähtud raamatutest ja kujutas omale ette, kudas nad ükskord tema toas riiulil saawad puhkama, kust ta nad üksteise järele oma ette laua pääle wõtab ja loeb, loeb…
Aastad läksiwad unistuses mööda. Üliõpilane jooksis mööda linna ümber ja otsis ühe tuttawa juurest ühe, teise juurest teise tarwiliku raamatu ülesse, et eksami wastu walmistada. Ta lõpetas ülikooli ja astus elusse.
76
