Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/134

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

läks rinnutsi peale ja jagas oma vastastele avalikke hoope, need aga püüdsid eespool kirjeldatud viisil ja muudegi kavalustega kõrvale põigelda.

Lõplikku võitu ei saanud kumbki pool; võib-olla oleks saksa püsivus viimaks Oblomovka kangekaelsuse ja panetumuse murdnud, kui Stolzile poleks ta enda selja taga takistusi tehtud; nüüd aga ei kaldunud võit ühele ega teisele poole. Asi oli nimelt selles, et Stolzi oma poeg Oblomovit hoidis, talle salaja ette ütles ja tema tõlkeharjutused valmis tegi.

Ilja Iljitš nägi unes selgesti oma elu nii kodus kui ka Stolzi kodukoolis.

Niipea kui Iljuša kodus ärkab, seisab ta voodi ees Zahharka, tema pärastine kuulus toapoiss Zahhar Trofimõtš.

Nagu hoidja omal ajal, nii paneb ka Zahhar Iljušale sukad ja kingad jalga; ja pikutaval Iljušal, kes on nüüd juba neljateistkümneaastane poiss, pole muud vaeva kui tõsta teenrile kord ühte, kord teist jalga nina alla; kui talle aga mõni asi ei meeldi, siis annab ta Zahharkale jalaga vastu nina.

Ja kui Zahhar ei taha sellega leppida ja läheb vanematele kaebama, saab ta neilt veel omad võmmud.

Siis soeb Zahhar poisi pead, aitab talle kuue selga, toppides ettevaatlikult Iljuša käsi varrukatesse, et talle mitte liiga palju tüli valmistada, ning tuletab Ilja Iljitšile meelde, et tal on vaja seda või teist teha: hommikul pärast tõusmist silmi pesta või muud sellesarnast.

Kui Ilja Iljitš tahab midagi, siis tarvitseb tal ainult silma pilgutada: kohe tõttab kolm-neli teenijat tema soovi täitma; kui ta pillab midagi maha, kui ta tahab mõnda asja kätte saada, aga ei saa, kui on vaja midagi tuua, millegi järele lipata — hea meelega tooks või teeks vilgas poiss seda ise, kuid siis hakkavad isa-ema ja kolm tädi viiel häälel karjuma.

„Milleks sina? Kuhu nüüd? Aga Vaska, aga Vanka, aga Zahharka?! Hei, Vaska, Vanka, Zahharka! Mis te vahite, suud ammuli? Küll ma teile näitan!…“

Ja nõnda ei saagi Ilja Iljitš midagi ise teha.

Hiljem leidis ta, et nõnda on hulga mõnusam, ja õppis samuti karjuma:

„Hei, Vaska, Vanka! Anna seda, anna teist! Ei taha seda, tahan teist! Jookse, too!“

Vanemate õrn hoolitsus tüütas teda mõnikord.

Niipea kui ta trepist alla jooksis või hoovi lippas, kostis


135