Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Kuidas ta julgeb minu härrast niiviisi rääkida?“ vastas Zahhar ägedalt, näpuga kutsari peale näidates. „Kas tema teab, kes minu härra üldse on?“ küsis ta härda aukartusega. „Sa pole niisukest härrat uneski näind,“ ütles ta siis kutsarile. „Hää inimene, tark, ilus! Sinu oma on nagu mõni nälgind setukas! Häbi vaadatagi, kui te oma kõrvi märakronuga välja sõidate: justkui kerjused! Sööte rõigast ja rüüpate taari peale. Vaata, misuke vammus sul seljas on — aukusid ei jõua ära lugedagi!“

Peab tähendama, et kutsari vammus oli täiesti terve.

„Jah, teist niisukest juba ei leia,“ vastas kutsar ja rapsas Zahhari katkisest kuuekaenlast paistva särgi rohkem välja.

„Küll, no aitab juba,“ ütles kojamees ja sirutas käed nende mõlema vahele.

„Ah sa hakkad mu rõivaid kiskuma!“ karjus Zahhar ja tõmbas särgi veel rohkem välja. „Oota, ma näitan härrale! Nägite, vennad, mis ta tegi: kiskus mu kuue lõhki!“

„Jaah, või mina!“ ütles kutsar pisut nagu kartma hakates. „Nähtavasti on su oma härra sind tuuseldanud…“

„Oma härra ei tuuselda!“ ütles Zahhar. „Nisuke hää hing! Puhas kuld, annaks jumal talle tervist! Ma elan selle härraga kui taevas: ei tunne millestki puudust; põle ta mind eluilmas lollpääkski nimetand; elan rahus ja hääs läbisaamises: söön temaga ühte toitu; lähen, kuhu tahan — niisuke elu on mul… Maal on mul veel omaette maja, oma köögiviljaaed, prii leib; kõik talupojad kummardavad mind! Ma olen mõisas valitsejaks ja majaülemaks! Teie aga olete oma…“

Suurest vihast jäi tal häälest puudu, et vastast lõplikult hävitada. Ta jäi silmapilguks vait, et jõudu koguda ja hästi mürgist sõna leida, kuid ei leidnud keema hakanud sapi pärast.

„Ja oota, küll me veel näeme, mismoodi sul see riietekiskumine lõpeb: kisu siis veel!…“ ütles ta lõpuks.

Tema härra au riivamine riivas ka teda ennast tugevasti. Sedamaid ärkas nii auahnus kui ka enesearmastus; sedamaid tuli truudus ilmsiks ja avaldus kogu jõuga. Ta oli valmis oma sappi välja valama niihästi kutsari kui ka tema isanda ja koguni isanda tuttavate ja suguseltsi peale, ehk ta küll õieti ei teadnudki, kas tal sugulasi on või ei ole. Imestamisväärse täpsusega korrutas ta nüüd ette kõik keelepeksu ja laimu härraste kohta, mis ta varemalt kutsari enese suust oli kuulnud.

„Teie aga olete oma isandaga paljad hilpharakad, neetud


142