Või on asi selles, et Oblomovi stiilis kipuvad „et-id“ ja „mis-id“ alatasa kokku põrkama või et halastamatus hüüdes „kas nüüd või mitte kunagi“ on Oblomov jäänud viimasele poolele peatuma, on pannud käed kukla alla ja Zahhar ei saa ega saa teda maast lahti?
Ei, tindipott on tinti täis, laual lebavad kirjad ja paber, isegi tempelpaber, mis Oblomovi enda käega täis kirjutatud.
Mitmel täiskirjutatud lehel ei ole „et-id“ kuskil ligistikku; sõnad voolavad vabalt, stiil on paiguti ilus ja ilmekas nagu „noil päevil“, kui Oblomov ja Stolz veel tööst ja reisimisest unistasid.
Oblomov tõuseb nüüd kell seitse üles, loeb ja läheb kuhugi raamatuid viima. Ta näost ei paista unisust, väsimust ega igavust. Küll aga on sinna jumet juurde tulnud ja silmadesse sära, midagi südiduse või vähemalt enesekindluse taolist, öökuube tal seljas ei ole: Tarantjev on selle ühes muude asjadega oma vaderi juurde viinud.
Oblomov istub ja loeb või kirjutab koduses kuues, kaelas õhuke rätik; särgikrae, mis üle rätiku langeb, särab kui lumi. Väljas käib ta hästi õmmeldud saterkuuega ja moodsa kübaraga… Ta meel on rõõmus, ta ümiseb laulu… Mispärast küll?…
Praegu istub ta oma suvila akna all (ta suvila on mõni verst linnast eemal), tema kõrval on lillekimp. Kärmesti lõpetab ta mingit kirja, heidab vahetpidamata pilke üle põõsaste jalgteele ja kirjutab jälle tõtlikult edasi.
Äkki krudisevad jalgtee liival kerged sammud; Oblomov viskab sule käest, haarab lillekimbu ja tõttab aknale.
„Oletegi teie, Olga Sergejevna? Kohe, silmapilk!“ ütleb ta, võtab mütsi ja kepi, jookseb jalgväravast välja, ulatab ilusale naisele käe ja kaob temaga metsa, hiiglasuurte kuuskede varju…
Zahhar ilmub nurga tagant nähtavale, vaatab neile järele, keerab siis toaukse lukku ja läheb kööki.
„Läks!“ ütleb ta Anisjale.
„Lõunaks ikka tuleb?“
„Kes teda teab,“ vastab Zahhar uniselt.
Zahhar on ikka endine: seesama ilmatu põskhabe, siledaks ajamata lõug, seesama hall vest ja kaenla alt katkine kuub; ainult et Anisja on nüüd tema naine, kas sellepärast, et Zahhar vaderiga riidu läks, või jõudis ta otsusele, et mees peab naise võtma; Zahhar võttis naise, aga vanasõna kiuste ei muutunud ta mitte sugugi.
Stolz oli Oblomovit tutvustanud Olgale ja tema tädile.
182
