Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/211

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Niisama, mulle meeldib, et teie… selle pahameelega maha viskasite.“

„Meeldib pahameel — see on uudis! Miks?“

„Ei ütle.“

„Öelge, olge head, ma palun…“

„Mitte mingil juhul, mitte mingi hinna eest!“

„Palun teid südamest!“

Oblomov raputas pead.

„Aga kui ma teile laulan?“

„Siis… võib-olla…“

„Nii et siis ainult muusikal on teie peale mõju,“ ütles Olga kortsus kulmul. „Siis on see ikkagi tõsi?“

„Jah, muusikal, mida ma kuulen teie ettekandes…“

„Noh, ma laulan siis… Casta diva, Casta di…“ kõlas Norma hüüd ja vaikis siis.

„Noh, öelge nüüd,“ ütles Olga.

Oblomov võitles natuke aega enesega.

„Ei, ei!“ ütles ta veel kindlamalt kui enne. „Mitte mingi hinna eest… mitte kunagi! Sest kui see oleks vale, kui see ainult näis mulle nõnda?… Mitte kunagi, mitte kunagi!“

„Mis see siis on? Midagi hirmsat?“ ütles neiu ja puuris mõtte sellesse küsimusse, pilgu aga Oblomovi näkku.

Siis valgus arusaamine pikkamisi üle ta näo; igasse kurdu tungis mõtte, aimduse kiir… ja siis korraga valgustas kogu nägu selge teadmine… Ka päikesega on vahel nõnda, kui ta pilve tagant välja tulles valgustab esiteks mõnda põõsast, siis teist, siis katust ning kallab siis äkki kogu maastiku heleda paistusega üle. Olga teadis nüüd Oblomovi mõtet.

„Ei, ei, mu keel ei paindu selleks…“ kinnitas Oblomov. „Ärge parem küsige!“

„Ma ei küsigi,“ vastas Olga ükskõikselt.

„Kuidas nii? Just praegu te ju…“

„Lähme koju,“ ütles Olga tõsiselt, teda üldse kuulamata, „ma tante ootab.“

Ta läks ees, jättis Oblomovi tädi seltskonda ja kadus otseteed oma tuppa.


VIII

Kogu see päev sai Oblomovile suureks pettumuste päevaks. Ta veetis selle Olga tädi seltsis, kes oli väga tark ja viisakas naisterahvas, alati ilusasti riides, alati uues siidkleidis, mis istus nagu selga valatud, kaelas ikka elegantne


212