ikka suuremat sisepiina tundes, mida rohkem talle Olga mõte selgus.
„Aga mis siis,“ küsis Olga ägedalt, „kui teie sellest armastusest väsite, nagu te väsisite raamatutest, ametiskäimisest, seltskonnast; kui te kunagi ilma võistlejatagi, ilma uue armastuseta minu kõrval magama uinute, nagu oleksite oma kodus sohval, ja kui minu hääl teid enam ei ärata; kui teil südame paistetus möödub, kui teie öökuub saab teile armsamaks kui mis tahes naisterahvas?…“
„Olga, see on võimatu!“ katkestas Oblomov teda pahaselt ja nihkus temast eemale.
„Mispärast võimatu?“ küsis Olga. „Teie ütlete, et mina praegu eksin ja hakkan kord kedagi teist armastama, mina aga mõtlen vahel, et teie armastus saab lihtsalt otsa. Ja mis siis saab? Kuidas ma siis õigustaksin seda, mida ma praegu teen? Kui ka inimesed ja seltskond kõrvale jätta, siis — mida ma iseendale ütlen?… Ka mina ei saa mõnikord sellepärast magada, aga ma ei tule oma tulevikukahtlustega teid piinama, sest ma usun kõige paremat, õnn saab minu hirmust võitu. Minu jaoks on see väärtus omaette, kui teie silmad hakkavad minu pärast särama, kui te mind otsides mäest üles ronite, unustate laiskuse ja tõttate palava ilmaga linna mulle lillekimpu või raamatut tooma; kui ma näen, et suudan teid panna naeratama, elu ihkama… Mina ootan ja otsin ainult õnne ja usun, et olen ta leidnud. Kui ma eksin, kui see on tõsi, et ma kord oma eksituse pärast nutan, siis tunnen ma vähemalt siin (ta pani käe südamele), et mina pole selles süüdi; siis ei tahtnud seda saatus, ei andnud jumal. Aga ma ei karda tulevasi pisaraid; ma ei nuta siis asjata: midagi olen ma nende pisarate eest juba saanud… Nii hea… oli mul!“ lisas ta.
„Olgu siis jällegi hea!“ palus Oblomov.
„Teie aga näete ees ainult musti värve; õnn ei maksa teie silmis midagi… See on tänamatus!“ jätkas Olga. „See pole armastus, see on…“
„Enesearmastus!“ ütles Oblomov tema eest ja ei julgenud enam Olga poole vaadatagi, ei temaga rääkida ega andeks paluda.
„Minge nüüd,“ ütles Olga vaikselt, „kuhu te minna tahtsite.“
Oblomov vaatas talle otsa. Neiu silmad olid kuivad. Mõtlikult vaatas ta maha ja tõmbas päevavarju otsaga jooni liivale.
251
