Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/267

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ja korraga kadus pilv; rõõmsa pühapäevana laotus tema ees lahti Oblomovka, roheliste kinkude ja hõbedase oja särades päikese käes; mõttes astus ta Olgaga mööda pikka alleed, hoides tal piha ümbert kinni, istus temaga lehtlas, terrassil...

Kõik kummardavad jumaldavalt pead Olga juuresolekul — ühesõnaga, kõik on nii, nagu Oblomov Stolzile rääkis.

„Jah, jah; aga sellega oleks pidanudki algama!“ mõtles ta jälle hirmuga, „Kolmekordne „armastan“, sirelioks, armu-avaldus — see kõik peab jääma kogu elu õnnepandiks ja ei tohi karske naisterahva elus korduda. Mis ma siis olen? Kes ma olen?“ tagus talle nagu vasaraga pähe.

„Ma olen võrgutaja, lipitseja! Puudub ainult, et ma vana alatu naisteküti kombel, õlised silmad ja punane nina peas, naisterahvalt varastatud roosioksa nööpauku pistaksin ja vastutulevale sõbrale oma võidust sosistaksin, selleks et,.. selleks et... Oh jumal küll, kuhu olen ma jõudnud! Näe, kus on kuristik! Ja Olga ei lenda sugugi kõrgel kuristiku kohal, vaid lamab selle põhjas... mille eest, mille eest.,,“

Ta jõud jättis ta maha, ta nuttis kui lapsuke selle pärast, et tema elu vikerkaarevärvid olid korraga tuhmunud ja et Olga langeb ohvriks. Kogu see armastus oli kuritegu, must plekk tema südametunnistusel.

Pärast, kui Oblomov aru sai, et sellest on olemas seaduslik pääsetee, läks tal hinges selgemaks: ta ulatab Olgale käe ja sõrmuse...

„Jah, jah,“ ütles ta rõõmust värisedes, „ja vastuseks saan ma häbeliku nõusolekupilgu... Ta ei lausu sõnagi, punastab, naeratab kõigest hingest, siis lähevad tal silmad märjaks ...“

Pisarad ja naeratus, tummalt sirutatud käsi, siis elav, vallatu rõõm, liigutuste Õnnelik kärsitus, pikk-pikk jutuajamine, sosistamine kahekesi, hingede usaldav sosin, salajane lepe sulatada kaks elu üheks!

Tühistesse asjadesse ja igapäevasesse kõnelussegi tungib nähtamatult armastus, mida ainult nemad üksi näevad. Ja keegi ei tohi neid siis enam pilguga haavata...

Äkki muutus Oblomovi nägu üpris tähtsaks ja tõsiseks.

„Jah,“ ütles ta endamisi, „seal ongi vahetu, ausa ja kindla õnne maailm! Et mul polnud tänini häbi varjata neid armu-õisi, hõljuda nende lõhnas kui poisike, otsida kohtumise võimalust, käia kuuvalgel, kuulata neitsiliku südame peksmist, püüda tema unistuste värinat... Jumal küll!“

Ta punastas üle kogu näo.


268