Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/272

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kab kirg, ta ei saa enam enesest võitu — ja siis avaneb jalge ees kuristik.“

Värin raputas teda.

„Noh, mis siis? Las avaneb!“ ütles Olga suurisilmi talle otsa vaadates.

Oblomov vaikis; kas tal polnud midagi öelda või polnud ütlemisel mõtet.

Olga vaatas teda tükk aega, nagu loeks ta tema otsmiku kortse justkui kirjaridu; seejuures tuletas ta meelde iga tema sõna, iga tema pilku, elas mõttes kogu oma armastuse loo läbi, jõudis pimeda õhtuni pargis ja punastas äkki.

„Sa räägid alati rumalusi,“ ütles ta ruttu ja pööras pilgu ära. „Igatahes pole ma sinu silmis mingeid välke näinud… sa vaatad mind… enamasti ikka nagu… mu vana hoidja Kuzminitšna!“ lisas ta juurde ja hakkas naerma.

„Sina teed nalja, Olga, aga mina räägin tõsiselt… ja kõike pole ma veel öelnud.“

„Mis siis veel?“ küsis Olga. „Mis kuristikust sa räägid?“

Oblomov ohkas.

„Sellest kuristikust, et meie ei tohi kokku saada… üksi jääda…“

„Miks?“

„See pole hea.“

Neiu jäi mõttesse.

„Jah, räägitakse küll, et see pole hea,“ ütles ta mõtlikult, „aga miks?“

„Mis siis öeldaks, kui sellest teada saadaks, kui jutt läheks laiali…“

„Kes on ütleja? Ema mul ei ole: tema oleks ainuke, kes võiks küsida, miks ma sinuga kokku saan, ja ainult temale vastates hakkaksin ma nutma ja ütleksin, et ma ei tee midagi halba, ja sina ka ei tee. Tema usuks. Aga kes veel ütleks?“ küsis Olga.

„Tädi!“ vastas Oblomov.

„Tädi?“

Olga raputas kurvalt pead.

„Tema ei küsi kunagi. Kui ma ka hoopis ära läheksin, ei hakkaks ta mind otsima ega küsima, nagu ka mina temale enam ütlema ei läheks, kus ma olin ja mis ma tegin. Ja kes veel?“

„Kõik teised… Äsja vaatas Sonetška mind ja sind ning naeratas, ja kõik need härrad ja daamid, kes tal kaasas olid, — need samuti.“


273