Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/286

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Täna… täna on ju niisugune päev, kuidas ma võin sinust lahkuda, Olga!“

„Hea küll, siis homme. Ja edasi?“

„Siis tädile teatada, Stolzile kirjutada.“

„Ei, siis Oblomovkasse sõita… Andrei Ivanõtš kirjutas ju, mis seal maal teha on, mina ei tea, mis asjad teil seal olid, ehitamine või?“ küsis Olga Oblomovile otsa vaadates.

„Jumal hoidku!“ ütles Oblomov. „Kui Stolzi kuulata, siis ei jõua me eluilmaski järjega tädi juurde! Tema leiab, et tuleb maja ehitada, siis teed teha, koole asutada… Seda ei jõua elu jooksulgi ära teha. Sõidame koos maale, Olga, ja siis…“

„Aga kuhu me sõidame? On seal üldse maja?“

„Ei ole: vana maja on vilets; trepp on vististi sootuks lagunenud…“

„Kuhu me siis läheme?“ küsis neiu.

„Peab siin korteri otsima.“

„Selleks peab ikka linna sõitma: see oleks siis teine samm,“ tähendas neiu.

„Ja siis…“ alustas Oblomov.

„Olgu esiteks need kaks sammu, siis vaatame…“

„Mis see ometi on?“ mõtles Oblomov kurvalt. „Ei mingit sosistamist ega salajast lepet sulatada meie elud ühte! Kõik on isemoodi, hoopis teisiti! Olga on imelik! Kunagi ei jää ta ühte kohta peatuma, ei lange luulelise silmapilgu magusasse mõtisklusse, nagu polekski tal üldse unistusi, nagu poleks tal tarvidustki mõttesse vajuda! Muudkui sõida kohe palatisse, siis korterisse — just nagu Andrei! Justkui oleksid kõik kokku rääkinud, et eluga kiirustada.“

Järgmisel päeval läks ta tempelpaberit kaasa võttes linna — kõigepealt palatisse, kuigi vastu tahtmist, haigutades ja ringi vahtides. Ta ei teadnud õieti, kus palat asub, ja seepärast sõitis ta Ivan Gerassimõtši poolt läbi, et küsida, missuguses departemangus peab volikirjale alla kirjutama.

Ivan Gerassimõtšil oli Oblomovi tulekust hea meel, ta ei tahtnud teda hommikueineta minema lasta. Pärast laskis ta veel ühe sõbra kutsuda, et tema käest järele pärida, kuidas seda asja aetakse, sest ise oli ta ammu kõigest eemale jäänud.

Eine ja nõupidamine lõppesid kell kolm, nüüd oli hilja palatisse minna ja homme oli laupäev, kus istungit polnud, — tuli esmaspäevaks edasi lükata.

Oblomov läks Viiburi linnajakku, oma uude korterisse. Hulk aega sai ta sõita pikkade lippaedade vahel mööda kõr-


287