Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/308

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Vaheajal läks ta Olga looži ja pääses vaevalt kahe moejüngri vahelt läbi neiu juurde. Viie minuti pärast lipsas ta jälle välja ja jäi parteri ukse kõrval rahva hulgas seisma. Etendus algas ja kõik tõttasid oma kohtadele. Olga loožis olnud moejüngrid seisid sealsamas ja ei pannud Oblomovit tähele. „Mis härra see praegu Iljinskite loožis käis?“ küsis üks neist.

„Keegi Oblomov,“ vastas teine ükskõikselt.

„Kes see Oblomov on?“

„Üks mõisnik… Stolzi sõber.“

„Ah nii!“ ütles esimene rõhukalt. „Stolzi sõber. Mis ta siin teeb?“

Dieu sait!“ vastas teine ja kõik läksid oma kohtadele. Kuid Oblomov kaotas selle tühise jutukatke pärast meelerahu.

„Mis härra… keegi Oblomov… mis ta siin teeb?… Dieu sait!“ — kõik see vasardas tal peas. „Keegi! Mis ma siin teen! Mis ma teen? Armastan Olgat. Mina teda… Aga siiski, seltskonnas on juba küsimus tekkinud: mis ma siin teen? On tähele pandud… Oh jumal küll! Jah, muidugi, peab midagi…“

Ta ei näinud enam, mis laval sünnib või missugused rüütlid ja naised seal ette astuvad; orkester mürises, aga tema ei kuulnudki. Ta vahtis ringi ja loendas, kui palju on teatris tuttavaid: näe, siin, ja seal ka — igal pool istub neid, ja kõik küsivad: „Mis härra see Olga juures loožis käis?…“ — „Keegi Oblomov!“ ütlevad kõik.

„Ja mina olen see keegi!“ mõtles ta pelgliku murega. „Mind tuntakse ainult sellepärast, et ma olen Stolzi sõber. Miks ma Olga juurde ilmun? Dieu sait! Näe, näe, need moejüngrid vaatavad minu poole ja siis Olga looži poole.“

Ta vaatas ka ise looži: neiu binokkel oli tema poole pööratud.

„Oh issand!“ mõtles Oblomov. „Ta vaatab üksisilmi mind! Mis ta küll minus leiab? Leidis alles kullatüki! Näe, nüüd ta noogutab, osutab lavale, moejüngrid vist naeravad, vaatavad minu poole… Issand, issand!“

Jälle sügas ta ärevuse pärast ägedasti kukalt ja tõstis vaheldumisi üht jalga üle teise.

Olga kutsus moejüngrid teed jooma, lubas kodus kavatiini korrata ja käskis ka Oblomovil tulla.

„Ei, täna ma ei lähe; asjad tuleb ruttu joonde ajada ja


309