„Taevas pole pilveraasugi, vihm on teie ettekujutus. Sombune on sellepärast, et teil on aknad teab mis ajast pesemata. Nad on mustad, lihtsalt mustad! Jumala õhkagi sealt läbi ei näe, pealegi on üks kardinapool ees.“
„Eks minge katsuge sellest Zahhari kuuldes viiksatada, kohe soovitab ta naistekarja kohale kutsuda ja ajab terveks päevaks kodunt välja!“
Oblomov vajus mõttesse, Aleksejev aga toksis sõrmeotstega vastu lauda, mille ääres ta istus, lastes pilgul hajameelselt mööda seinu ja lage uita.
„Mis me siis teeme? Kas lähme? Kas panete riidesse või jäätegi nii?“ küsis ta mõne aja pärast.
„Mis siis on?“
„Aga Jekaterinhof!…“
„Mis teil seal Jekaterinhofis põleb?“ ütles Oblomov pahaselt. „Kas teil siin ei kõlba istuda? On siin külm või paha õhk, et te kogu aeg aknast välja vahite?“
„Ei, teie juures on mul alati hea, ma olen väga rahul,“ ütles Aleksejev.
„Kui siin on hea olla, milleks siis kuhugi mujale kippuda? Jääge parem terveks päevaks siia, sööge siin lõunat, aga õhtul — no jumal kaasa!… Ah jaa, ma unustasin: mina ei saagi kodunt ära minna! Tarantjev tuleb ju minu poole lõunale: täna on laupäev…“
„Kui lugu on nõnda… hea küll siis… nagu te…“ ütles Aleksejev.
„Ega ma teile oma asjadest pole veel rääkinud?“ küsis Oblomov nüüd elavalt.
„Missugustest? Ei tea,“ vastas Aleksejev ja vahtis talle laial pilgul otsa.
„Milleks ma muidu siin nii kaua laman! Laman ja mõtlen kogu aeg, kuidas hädast välja rabelda.“
„Mis siis on?“ küsis Aleksejev, püüdes kohkunud nägu teha.
„Kaks õnnetust! Ei tea kohe, mis teha.“
„Mis need siis on?“
„Korterist aetakse välja; kujutage ette — peab ära kolima: lammutamine, sekeldamine… hirmus on selle peale mõelda! Ma olen kaheksa aastat siin elanud. Ja nüüd teeb peremees mulle niisuguse tüki, ütleb, et: kolige aga välja ja ruttu!“
„Ah ruttu ka veel! Ju tal siis vaja on, kui ta kiirustab. Kolimine on kole küll; kolimisega on alati palju tüli,“ ütles
32
