Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/34

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
Teised joovad koledal kombel ja paluvad, et rendi pääle lastaks. Maksuvõlgadest on puudujääk: tänavu saame sissetulekut saata, meie isake ja heategija, tuhande või paari jägu vähäm kui läinud aastal, kui aga põud kõike ära ei häävita, siis saadame, millest armulisele härrale käesolevaga teatame.“

Järgnesid truudusekinnitused ja allkiri: „Ise oma käega nime alla teinud sinu külavanem, kõige alandlikum ori Prokofi Võtjaguškin.“ Kirjaoskamatuse pärast seisis seal rist. „Sellesama külavanema sõnad pani kirja tema naisevend Djomka Krivoi.“

Oblomov vaatas kirja lõppu.

„Kuupäeva ja aastat ei ole,“ ütles ta, „vist on kiri möödunud aastast saadik külavanema käes seisnud; siin on ju niihästi jaanipäev kui ka põud kõne all! Alles nüüd ärkas!“

Ta jäi mõttesse.

„Jah,“ arutles ta. „Mis te ise arvate? Ta pakub „tuhande või paari jägu vähäm“. Kui palju siis veel järele jääb? Kui palju ma üldse mineval aastal sain?“ küsis ta Aleksejevile otsa vaadates. „Kas ma teile tol korral ei öelnud?“

Aleksejev tõstis silmad lakke ja mõtles.

„Peab Stolzilt küsima, kui ta tuleb,“ arutles Oblomov edasi, „vististi seitse-kaheksa tuhat… paha, kui üles ei kirjuta! Ja nüüd sunnib ta mind kuuega leppima! Ma suren ju nälga! Mis sellest ka süüa saab?“

„Kas on mõtet nii kangesti muretseda?“ ütles Aleksejev. „Ei maksa kunagi meelt heita. Aeg kõik asjad arutab!“

„Te kuulsite ju, mis ta kirjutab? Selle asemel, et natuke raha saata, et mu meelt kergendada, teeb ta nagu pilkeks mulle veel muret juurde! Ja nõnda iga aasta! See ajab mind lihtsalt endast välja! „Tuhande või paari jägu vähäm“!“

„Jah, see on suur vahe küll!“ ütles Aleksejev. „Kaks tuhat pole naljaasi! Räägitakse, et Aleksei Loginõtš pidada sel aastal ka ainult kaksteist tuhat saama — senise seitsmeteistkümne asemel.“

„See on ikkagi kaksteist, ja mitte kuus,“ ütles Oblomov vahele. „See külavanem ajab oma kirjaga mu tuju täiesti mokka. Kui lähebki tõesti kõik nõnda — põud ja ikaldus, mis sellest siis enneaegu kurta?“

„Jah… seda küll…“ nõustus Aleksejev; „seda poleks pidanud tegema, aga mis delikaatsust võib talumehelt oodata? Ega see ei saa millestki aru.“

„Jah, mis teie minu asemel teeksite?“ küsis Oblomov


35