Aleksejevile ootavalt otsa vaadates ja õrna lootust hellitades, et ehk mõtleb teine midagi välja, mis teda rahustaks.
„Peab mõtlema, Ilja Iljitš, nii paugupealt ei oska vastata,“ ütles Aleksejev.
„Kui kirjutaks kubernerile?“ arutas Ilja Iljitš mõtlikult.
„Kes on teil kuberneriks?“ küsis Aleksejev.
Ilja Iljitš ei vastanud ja vajus mõttesse. Ka Aleksejev ei pärinud enam ja murdis millegi üle pead.
Kirja peos kokku kägardades võttis Oblomov pea käte vahele, kuna ta küünarnukid põlvedele toetas; nõnda istus ta tükk aega, piinatuna rahutute mõtete rüsinast.
„Kui Stolz ometi rutemini tuleks!“ ütles ta. „Ta kirjutas, et varsti tuleb, aga ise kolab pagan teab kus ringi! Tema ajaks asjad joonde.“
Jälle vajus ta norgu. Mõlemad vaikisid hulk aega. Viimaks ärkas Oblomov esimesena mõtetest.
„Selge, mis siin tuleb teha!“ ütles ta otsustavalt ning oli peaaegu valmis voodist üles tõusma. „Ja seda hästi ruttu, mis siin enam venitada… Esiteks…“ Samal silmapilgul kostis esikust nii äge uksekella helin, et Oblomov ja Aleksejev võpatasid, Zahhar aga sedamaid ahju pealt maha kargas.
III
„On ta kodus?“ küsis keegi esikus valjusti ja jõhkral toonil.
„Kus ta’s sel ajal peaks olema?“ vastas Zahhar veel jõhkramal toonil.
Sisse astus umbes neljakümneaastane kogukate meeste tõu esindaja: pikk, turja ja kere poolest toekas, näojooned jämedad, pea suur, kael tugev ja lühike, huuled paksud, silmad suured ja pungis. Juba pealiskaudnegi pilk sellele inimesele sünnitas mulje millestki toorest ja räpasest. Oli ilmne, et ta ei ajanud rõivastuses peenust taga. Iga kord ei õnnestunud teda ka puhtaks aetud lõuaga näha. Kuid talle endale oli see nähtavasti ükskõik: ta ei häbenenud oma ülikonda ja kandis seda omamoodi küünilise väärikusega.
See oli Mihhei Andrejevitš Tarantjev, Oblomoviga ühe kandi mees.
Tarantjev suhtus kõigesse pahura põlglikkusega, oli vaenulik kõige ümbritseva vastu, valmis kõike ja kõiki kiruma, nagu oleks ta mees, kellele on ülekohtuselt liiga tehtud, või nagu poleks ta mõne väärtomaduse poolest tunnustamist
36
