Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/357

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Neiu langetas nõusoleku märgiks vaikselt ja pikkamisi pea. Ehk küll Oblomov juba enne tema otsust teadis, kahvatas ta nüüd ometi ja jäi liikumatult tema ette seisma.

Olga oli veidi roidunud, kuid pealtnäha rahulik ja liikumatu nagu raidkuju. See oli üleloomulik rahu, mille puhul keskendatud mõte või vapustatud tunne annavad inimesele äkki vajaliku jõu enese üle valitseda, kuid seda ainult silmapilguks. Ta oli nagu raskesti haavatu, kes käega haava kinni hoiab, et öelda veel, mis vaja, ja siis surra.

„Sa ei hakka mind vihkama?“ küsis Oblomov.

„Mispärast?“ küsis neiu tasa vastu.

„Kõige selle pärast, mida ma olen sinuga teinud…“

„Mida sa siis tegid?“

„Armastasin sind: see on teotus!“

Olga naeratas halemeelselt.

„Sellepärast,“ ütles Oblomov pead longu lastes, „et sa minus eksisid… Võib-olla annad sa mulle andeks, kui sa meelde tuletad, et ma hoiatasin sind, et sul hakkab kord häbi, et sa kahetsed…“

„Ma ei kahetse. Mul on valus, nii valus…“ ütles Olga ja jäi vait, et hinge tõmmata.

„Mul on veel halvem,“ ütles Oblomov, „ainult et mina olen seda väärt: aga mispärast pead sina piinlema?“

„Uhkuse pärast,“ ütles neiu, „selle eest mind karistatakse; ma usaldasin liialt oma jõudu — see oli mu eksitus, aga mitte see, mida sina kartsid. Ma ei unistanud noorusest ja ilust; ma mõtlesin, et ma äratan su ellu, et sa hakkad minu pärast uuesti elama, — aga sina oled juba ammu surnud. Seda eksitust ma ei aimanud ette, vaid ootasin ja lootsin… aga nüüd!“ lõpetas ta vaevaliselt ja ohates.

Ta jäi vait, siis võttis istet.

„Ma ei suuda seista: jalad värisevad. Kivi oleks pidanud sellest elustuma, mida mina tegin,“ jätkas ta piinatud häälel. „Nüüd ei tee ma enam midagi, ei astu sammugi, ei tule ka Suveaeda, see oleks asjatu — sa oled surnud! On mul õigus, Ilja?“ küsis ta mõningase vaikimise järel. „Ega sa ei heida mulle kunagi ette, et ma uhkuse või tuju ajel sinust lahkusin?“

Oblomov raputas pead.

„Usud sa kindlasti, et meil enam midagi muud üle ei jää, et pole lootust?“

„Jah,“ ütles Oblomov, „see on õige… Aga võib-olla,“ lisas ta kõheldes, „aasta pärast…“ Tal puudus julgus oma õnnele viimast, surmavat hoopi anda.


358