Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/393

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

üksnes temale pimesi toetuda, ja mitte kellelegi teisele maailmas.

Stolz oli selle peale muidugi uhke, kuid sellega oleks võinud uhkustada ka mõni elatanud, tark ja elukogenud onu, isegi parun, kui tal oleks olnud selge pea ja kindel iseloom.

Nüüd pidi küsima: kas see autoriteet tuli armastusest? Kas selles autoriteedis oli pisutki armastuse nõiduslikku pettust, seda ahvatlevat pimestust, mille tõttu naine on võimeline rängalt eksima ja eksituseski õnnelik olema?…

Ei, Olga allus Stolzile täiesti teadlikult. Jah, ta silmad süttisid küll, kui Stolz mõnda mõtet arendas või tema ees oma hinge paljastas; ta kallas Stolzi pilgukiirtega üle, kuid alati oli näha, mille eest; mõnikord ta koguni nimetas põhjuse. Armastuse puhul aga võetakse teise tegu pimesi päi, enese teadmata vastu, ning selles pimesipäisuses ja teadmatuses peitubki õnn. Kui neiu haavus, siis oli kohe näha, mispärast.

Kunagi ei tabanud Stolz äkilist punastamist, rõõmujahmatust ega rauget või leekivat pilku; ja kui ka midagi selletaolist juhtus, kui neiu nägu paistis valu pärast moonduvat, nagu sel korral, kui Stolz teatas, et ta neil päevil Itaaliasse sõidab; ja kui Stolzi süda kippus juba seisma jääma ja veretulvast paisuma nende kallite ja haruldaste silmapilkude pärast, siis kadus äkki kõik nagu loori varju: Olga ütles vaid naiivselt ja otsekoheselt:

„Kui kahju, et ma teiega kaasa sõita ei saa, tahaksin küll kangesti! Aga te jutustate mulle pärast kõik, ja nii elavalt, nagu oleksin ma ise seal käinud.“

Ja oligi võlu hävitatud selle selge, kõigile mõistetava sooviga ning labase, formaalse kiitusega ta jutustamisoskusele. Vaevalt jõudis Stolz vähimadki joonekesed kokku korjata, vaevalt läks tal korda neist kõige peenemat pitsimustrit kududa, kus oli vaja veel lõpetada üksainus silm — nüüd kohe, iga silmapilk…

Ja äkki oli neiu jälle rahulik, tasakaalukas ja lihtne, mõnikord isegi külm. Istus, tegi näputööd ja kuulas teda vaikides, tõstis aeg-ajalt pead, heitis mehele uudishimuliku, küsiva, otse asja sisusse tungiva pilgu, nii et Stolz viskas mõnigi kord raamatu käest või katkestas seletuse, kargas püsti ja läks ära. Vaatas tagasi: neiu saatis teda imestunud pilgul; siis hakkas Stolzil häbi, ta tuli tagasi ja mõtles enese vabanduseks midagi välja.

Neiu kuulas selle nii lihtsalt ära ja uskus. Puudus isegi kahtlev ja kelmikas naeratus.


394