Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/400

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tulevik on tema jaoks kadunud, roosilised unistused seljataga ja eluõilmed varisenud.

Aastate jooksul oleks ta vististi oma seisukorraga leppinud, oleks tulevikulootustest lahti öelnud, nagu seda teevad kõik vanapiigad, oleks langenud külma ükskõiksusse või hakanud heategevusega oma elu täitma; aga äkki võttis keelatud unistus ohtlikuma kuju, kui ta paarist Stolzi suust lipsanud sõnast selgesti taipas, et sõber on kadunud ja tema asemele on astunud kirglik austaja. Sõprus uppus armastusse.

Sel hommikul, kui see talle selgus, oli ta kahvatu, jäi terveks päevaks oma tuppa, oli endast väljas, võitles iseendaga ja mõtles, mis ta peab tegema, mis on tema kohus; aga ta ei suutnud midagi välja mõelda. Ta needis iseennast, et ta kohe alguses polnud oma häbist võitu saanud ja Stolzile kõike ära rääkinud, sest nüüd pidi ta veel hirmust võitu saama.

Ajuti tuli talle peale otsustavuse tuhin, kui ta süda kippus valust lõhkema, kui hinges pakitsesid palavad pisarad; ta tahtis Stolzi juurde joosta ja mitte sõnadega, vaid härda nutu, krampide ja minestuse keeles rääkida talle oma armastusest, nii et see tema silmis lunastust leiaks.

Ta oli kuulnud, kuidas teised niisugusel juhul talitavad. Sonetška näiteks ütles oma peigmehele, et tema olla kornetit kui poisikest ninapidi vedanud, et ta lasknud teda meelega õues talvekülmaga oodata, kuni ta ise välja tuleb ja tõlda istub, jne.

Sonetška oleks ka silma pilgutamata Oblomovi kohta öelnud, et ta enda lõbuks temaga nalja tegi, et Oblomov on naeruväärne, et ega siis „niisugust unekotti“ armastada ei saa, et seda ei usu ju keegi. Kuid niisugust teguviisi võis heaks kiita ainult Sonetška mees või mõni teine temataoline, mitte aga Stolz.

Selle loo oleks võinud ka paremasse valgusse tõsta, öelda, et tema püüdis Oblomovit kuristikust päästa ja võttis selleks nii-öelda sõbraliku edvistamise appi… et sel kombel kustuvat inimest ellu äratada, pärast aga taganeda. Kuid see põhjendus oleks liiga otsitud, pingutatud ja igal juhul vale… Ei, pääsu ei ole!

„Jumal küll, missuguses kimbatuses ma olen!“ piinles Olga endamisi. „Kõik ära rääkida!… Ah, ei, ei! Parem on, kui ta sellest nii pea, mitte kunagi teada ei saa! Aga mitte rääkida — see oleks niisama hea kui vargus. See sarnaneb pettusega, meeldimispüüdega. Jumal, aita mind!…“


401