Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/460

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

poolt krahvi aiast kaasatoodud hüatsindid levitasid väikeses toas tugevat lõhna, mis segunes meeldivalt ehtsa havanna sigari suitsu, kaneeli või vanilli lõhnaga, kui perenaine energiliselt küünarnukke välgutades uhmris maitseaineid tampis.

Ilja Iljitš viibis otsekui kuldses eluraamis, milles nagu dioraamis vaheldusid ainult harilikud päeva- ja aastaajad; teisi muutusi ei olnud, ammugi mitte suuremaid sündmusi, mis oleksid elusügavusest üles ajanud põhjasetteid, tihtigi mõrudaid ja sogaseid.

Sest ajast peale, kui Stolz päästis Oblomovi vennakse röövvõlgadest ja kui vennas ja Tarantjev kadusid jäädavalt ta elust, kadus tema elust nendega koos ka kõik halb ja vaenulik. Teda ümbritsesid nüüd lihtsad, head ja armastavad inimesed, kes olid valmis oma eluga tema elu ülal hoidma, abistades teda nii, et ta elu üldse ei tundnud ega märganud.

Agafja Matvejevna aga oli oma elu haripunktil: tema elas ja tundis, et ta elab täiemat elu kui kunagi enne, ainult et sõnadega ei mõistnud ta seda nüüdki avaldada, või õigemini — see ei tulnud tal pähegi. Ta palus ainult jumalat, et see pikendaks Ilja Iljitši elupäevi ja päästaks teda „murest, kurjast ja hädast“; kuid iseenda, oma lapsed ja kogu maja jättis ta jumala meelevalda. See-eest vaatas ta näost alati vastu ikka ühesugune rahuldatud õnn, täielik ja soovideta, seega haruldane ja teistsuguse iseloomu juures võimatu.

Ta oli tüsedamaks läinud; rinnad ja õlad särasid samuti küllasusest ja täisjõust, silmis helkis tasasus ja üksnes majapidamise hool. Ta sai tagasi selle auväärsuse ja rahu, millega ta oli omal ajal talle alluvate, Anisja, Akulina ja kojamehe keskel maja üle valitsenud. Jälle veeres ta pigem kui käis — kapi juurest kööki, köögist sahvrisse — ning jagas rahulikult, kiirustamata käske, teades selgesti, mida ta teeb.

Anisja oli veel vilkam kui enne, sest tööd oli ju rohkem: aina ta liikus, toimetas, jooksis ja askeldas, ning ikka perenaise käsul. Silmad olid tal selgemaks läinud, aga nina, see kõnekas nina torkas kogu ta olemisest ikka kõigepealt silma, ikka ta punetas usinusest, mõtetest ja kavatsustest, ikka ta kõneles, kui ka keel vaikis.

Nii perenaine kui tema abiline olid oma au ja ameti koha-


461