Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/467

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ole! Ta on ju keenjus,“ ütles Aleksejev, hääldades viimast sõna just niimoodi.

Järgnes vaikimine. Perenaine tõi näputöö ja laskis nõelal välkuda, vaadates kord Ilja Iljitši, sestsamast Aleksejevit ja kuulatades kikikõrvu, kas majas on ikka kõik korras, ega Zahhar köögis Anisjaga ei kära, kas Akulina peseb nõusid, kas mitte jalgvärav ei kriiksunud, mis tähendas, et kojamees läheb „joogiasutusse“.

Oblomov vajus vaikusse ja mõtisklusse. See polnud uni ega ärkvelolek: muretult laskis ta mõtetel omapead uita, ei keskendanud neid millelegi, kuulas rahulikult oma südame tasast tuksumist ja pilgutas vahel harva silmi, nagu nad pilguvad, kui inimene otseselt midagi ei vaata. Ta langes kummalisse hajaliolekusse, omamoodi nägemusse.

Inimesel tulevad mõnikord peale erakordsed ja põgusad uneluse silmapilgud, kus talle tundub, nagu elaks ta kusagil varem elatud momenti teistkordselt läbi. Ta ei mäleta, kas ta on seda, mis praegu silme ees toimub, unes näinud või ilmsi vaadanud, aga ta teab, et tema ümber istuvad samad inimesed, kes istusid tookord, ja et praegu räägitud jutt on kord juba enne räägitud; kujutlusvõimel puudub jõud, et veel kord sinna kanduda, mälu ei suuda minevikule elu anda ja sunnib mõlgutlema.

Sama sündis praegu ka Oblomoviga. Tema üle laotus nagu varem kusagil olnud vaikus, seinal tiksus tuttav kellapendel, naksus katkihammustatav niit, kordusid tuttavad sõnad ja sosin.

„Ei saa ega saa niiti nõela taha: säh, Maša, aja sina, sul teravamad silmad!“

Laisalt, hajameelselt, midagi mõtlemata vaatas Oblomov perenaisele näkku ja tema mälupõhjast kerkis esile kusagil varem nähtud kuju. Ta püüdis kätte saada, millal ja kus ta seda enne oli näinud ja kuulnud…

Ja ta nägi suurt, hämarat, üheainsa rasvaküünlaga valgustatud võõrastetuba oma sünnikodus, kus kadunud ema ja tema külalised istuvad ümmarguse laua ääres: nad õmblevad ja on vait; isa käib vaikides toas edasi-tagasi. Olevik ja minevik läksid segi, sulasid ühte.

Ja tal oli tunne, et ta on kätte saanud selle tõotatud maa, kus jõed voolavad piima ja mett, kus süüakse vaevata saadud leiba, käiakse kullas ja hõbedas…

Ta kuulis unenägude jutustusi ja seletusi, taldrikute kõlinat ja nugade täksimist; ta puges hoidjale ligemale ja jäi kuulama tema vanadusest värisevat häält.


468