soovitad!“ ütles Oblomov tusaselt. „Selle asemel, et äärmustest hoiduda ja keskteed käia…“
„Noh, vennas, Ilja Iljitš, sa lähed päris hukka. Mina oleksin sinu asemel ammu mõisa panti pannud ja teise ostnud, või siis linna, mõne kena koha peale maja: see oleks niisama palju väärt kui sinu küla. Siis paneksin maja ka panti ja ostaksin uue… Anna oma mõis mulle, küll siis rahvas varsti minust rääkima hakkab!“
„Jäta nüüd kiitlemine ja mõtle parem, kuidas poleks vaja üldse ära kolida ega maale sõita — ja et asjad siiski laheneksid…“ soovitas Oblomov.
„Kas sa siis tõesti kord ka paigast liikuma ei saa?“ ütles Tarantjev. „Vaata ometi iseennast: kuhu sa kõlbad? Mis kasu on sinust isamaale? Ei või nüüd korraks maalegi sõita!“
„Praegu on veel vara sõita,“ ütles Oblomov. „Las ma lõpetan enne uuenduste plaani, mis ma mõtlen mõisas maksma panna… Aga tead mis, Mihhei Andreitš?“ ütles ta äkki. „Sõida õige sina! Asja sa tunned, koht on sul ka teada; ma poleks kulude katmisega kitsi.“
„Olen mina su valitseja või?“ vastas Tarantjev suureliselt. „Pealegi pole ma talupoegadega teab mis ajast tegemist teinud…“
„Mis siis teha?“ ütles Oblomov mõttesse jäädes. „Tõesti ei tea.“
„Noh, kirjuta ispravnikule: küsi, kas külavanem on talle hulkuma läinud meestest rääkinud,“ soovitas Tarantjev, „ja palu teda kohale sõita. Siis kirjuta veel kubernerile, et see annaks ispravnikule käsu talle külavanema tegudest aru anda. Ühesõnaga: „Ilmutage, ekstsellents, oma isalikku osavõttu ja vaadake kaasatundva pilguga mind ähvardava hirmsa ja paratamatu õnnetuse peale, mis saab juhtuma külavanema mässulise tegevuse tagajärjel, selle äärmise majandusliku laostumise peale, mis saab paratamatult osaks minule, mu abikaasale ja kaheteistkümnele alaealisele lapsehingele, kes jäävad sel juhul ilma leivapalata ja hoolitsuseta…“
Oblomov hakkas naerma.
„Kust ma need kaksteistkümmend last välja võtan, kui palutakse neid ette näidata?“ ütles ta.
„Ah, lori, kirjuta: „kaheteistkümnele lapsehingele“; see libiseb kõrvust mööda, järele kontrollima ei hakata, aga selle-eest kõlab see „loomulikult“… Kuberner annab kirja sekretäri kätte, ja sina kirjutad kohe ka sekretärile, iseene-
48
