„Ta on mulle lähem kui ükski sugulane: me oleme koos üles kasvanud ja õppinud, ja ma ei luba häbematusi…“
Tarantjevi hari läks vihast punaseks.
„Ah nii! Kui sa minu sakslase vastu vahetad, siis ei too ma enam oma jalgagi üle sinu läve,“ ütles ta.
Ta pani kübara pähe ja läks ukse poole. Oblomov andis silmapilk järele.
„Sa peaksid teda kui minu sõpra austama ja oma väljendustes tema kohta ettevaatlikum olema — see on kõik, mis ma nõuan! Minu arvates pole seda palju,“ ütles ta.
„Sakslast austama?“ küsis Tarantjev äärmise põlastusega. „Mille eest?“
„Ma juba ütlesin; kas või selle eest, et ta on minuga koos kasvanud ja õppinud.“
„Mõni asi! Mis see ka maksab, kui keegi on kellegagi ühes õppinud!“
„Kui tema praegu siin oleks, siis oleks ta mind ammu päästnud kõigist muredest, ilma porterit ja vahuveini nõudmata…“ ütles Oblomov.
„Ah nii! Sa heidad mulle seda ette? Võtku sind kurat sinu porteri ja vahuveiniga tükkis! Säh, siin on su raha!… Kuhu ma selle nüüd panin? Näh, mitte ei tule meelde, kuhu ma selle neetud raha pistsin!“
Ta võttis taskust ühe täiskirjutatud ja võidunud paberilipaka välja.
„Ei, mitte see!“ ütles ta. „No kuhu ta sai?…“
Ta koplas taskutes.
„Ära näe vaeva, ära otsi!“ ütles Oblomov. „Ma ei heida sulle midagi ette, vaid palun sind ainult mulle lähedasest inimesest viisakamalt rääkida, kes on pealegi minu heaks nii palju teinud…“
„Nii palju!“ osatas Tarantjev tigedalt. „Oota-oota, küll ta teeb veel rohkemgi, kuula aga teda!“
„Milleks sa nii räägid?“ küsis Oblomov.
„Aga selleks, et las sakslane tõmbab sul püksid ligi, siis sa tunned, mis tähendab oma kodukandi meest, vene inimest, ühe hulguse vastu vahetada…“
„Kuule, Mihhei Andreitš…“ manitses Oblomov.
„Siin pole midagi kuulata, ma olen juba küllalt kuulnud, ma olen sinu pärast küllalt meelekibedust tundnud! Jumal on tunnismeheks, kui palju ma olen pidanud alla neelama… küllap ta isal polnud Saksimaal leibagi süüa, aga tuli siia ja ajas nina püsti!“
„Mis sa surnuid puutud? Milles ta isa süüdi on?“
50
