Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/61

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ülesandesse süvenedes, et kogu tema tegevuse ja elu areen piirdub tema enesega.

Ta mõistis, et tema osaks on määratud perekondlik õnn ja mõisapidamise mured. Kuni sinnamaani polnud tal oma asjadest lähemat aimu: tema asemel muretses nende eest Stolz. Ta ei teadnud täpselt ei oma tulusid ega kulusid ja ei koostanud kunagi eelarvet — ei teinud üldse midagi.

Vana Oblomov andis mõisa pojale niisuguses korras üle, nagu ta selle kord oma isalt oli saanud. Ehk ta küll terve oma elu maal elas, ei targutanud ta ega murdnud kunagi pead mitmesuguste katsetuste kallal, nagu seda nüüdsed inimesed teevad: otsivad uusi sissetulekuallikaid või püüavad vanu laiendada ja süvendada jne. Seda, kuidas ja mida vanaisa eluajal hariti ja külvati ning mismoodi saak turule toimetati, seda jätkas samuti ka Oblomovi isa.

Muidugi oli vanamees väga rahul, kui hea lõikus või kõrgem hind eelmisest aastast rohkem sisse tõid: seda nimetas ta jumala õnnistuseks. Aga peamurdmist ja pingutamist rahasaamiseks ta ei armastanud.

„Isad ja vanaisad polnud rumalamad kui meie,“ ütles ta, kui talle tema arvates halba nõu anti, „ja pealegi elasid nad oma elu õnnelikult ära; küllap ka meie elame: kui jumal annab, saame kõhu täis.“

Saades ilma igasuguse kavaluseta mõisast niipalju sissetulekut, et see võimaldas lõuna- ja õhtulauas koos oma pere ja võõrastega piiripidamatult süüa, tänas ta jumalat ja arvas patuks veel rohkemat püüda.

Kui valitseja tõi talle kaks tuhat, peites kolmanda oma taskusse, kusjuures ta pisarsilmil põuast, rahest ja ikaldusest rääkis, lõi vana Oblomov risti ette ja ütles samuti pisarsilmil:

„Sündigu jumala tahtmine! Ega jumalaga kohtusse ei lähe! Peab issandat sellegi eest tänama, mis on.“

Asi ei paranenud vanade Oblomovite surma järel, vaid läks veel halvemaks, nagu me külavanema kirjast näha võisime. Muidugi oli selge, et Ilja Iljitš oleks pidanud ise maale sõitma ja kohapeal järele uurima, miks sissetulekud aasta-aastalt kahanevad.

Ta oli valmis seda tegema, kuid lükkas asja ikka edasi, peamiselt sellepärast, et reisimine oleks olnud talle päris uus ja tundmatu vägitegu.

Elus oli ta ainult ühe teekonna ette võtnud, seda reisitõllas, sulgpatjade, kastide, sumadanide, seasinkide, saiapätside,


62