igatemoodi küpsetatud ja keedetud looma- ja linnuliha keskel ning mitme teenri saatel.
Nõnda oli toimunud tema ainuke reis, kodukülast Moskvasse, ja seda võttis ta kui reisimise üldist mudelit. Nüüd aga kuulis ta, et nõnda ei reisita enam: peab ülepeakaela kihutama!
Ja oma sõitu lükkas Ilja Iljitš veel sellepärast edasi, et ettevalmistused mõisa korraldamiseks polnud lõpule jõudnud.
Tema ei olnud isa ega vanaisa moodi. Tema oli ju haridust saanud ja seltskonnaelust osa võtnud; see kõik sundis talle peale mitmesuguseid võõraid mõtteid. Ta teadis, et omandus pole sugugi patt, vaid igaühe kohus on ausa tööga üldist heaolu toetada.
Seepärast oli üksilduses joonistatud elupildis oluline osa uuel, värskel, elunõuete kohasel mõisapidamise ja talupoegade valitsemise plaanil.
Plaani peajooned ja põhiidee olid tal ammugi olemas; puudusid veel ainult lähemad üksikasjad, eelarved, arvud.
Juba mitu aastat töötas ta hoolega selle plaani kallal, olgu käies, lamades või seltskonnas viibides; kord täiendas, kord muutis ta mõnda osa, kord tuletas eelmisel päeval mõeldut ja öösel unustatut meelde; vahel aga ilmus välgusähvatusena mõni värske, ootamatu mõte ja pani ta peas kõik käärima — õhinaga asus ta siis tööle.
Tema polnud mõne võõra mõtte pisitilluke täideviija, ta oli ise nii looja kui ka oma ideede täideviija.
Hommikul pärast ülestõusmist, niipea kui tee oli joodud, heitis ta kohe sohvale, toetas pea käele ja mõtles ennast säästmata seni, kui pea raskest tööst väsis ja südametunnistus ütles: täna on üldiseks heaoluks küllalt tehtud.
Alles siis söandas ta mõtlemise vaevast puhata, vahetades senise mureliku poosi teise vastu, mis poleks nii tõsine ega asjalik ja mis sobiks rohkem unistamiseks või mõnulemiseks.
Vabanedes asjalikest muredest, armastas Oblomov endasse süveneda ja elada omaenda loodud maailmas.
Ta tundis ülevate mõtete õndsust, talle polnud võõrad inimkonna üldised mured. Hingepõhjas nuttis ta aeg-ajalt inimsoo hädade pärast, tundis tundmatut, nimetut kannatust ja igatsust, tungi kaugustesse, vististi sinna maailma, kuhu avatles teda mõnikord Stolz…
Õndsusepisarad voolasid tal siis mööda palgeid…
Juhtus ka, et ta põlastas sügavalt inimsugu tema pahede
63
