ahvatlevast unistusest või piinavast murest, kui päev kaldus õhtusse ja päike vajus tohutu hiilgava kerana neljakordse maja varju.
Siis saatis ta jälle mõtliku pilguga päikest ning heitis nukra naeratusega rahulikult päevasest erutusest puhkama.
Keegi ei näinud ega tundnud seda Ilja Iljitši sisemist elu: kõik arvasid, et Oblomov ainult lamab ja sööb hea isuga, et temast muud polegi oodata, et vaevalt tal ühtki mõtet peas liigub. Nõnda arvati temast igal pool, kus teda tunti.
Tema vaimseid võimeid, seda tulise aju vulkaanilist salajast tööd, seda humaanset südant tundis lähemalt ainsa tunnistajana Stolz, kuid Stolzi polnud peaaegu kunagi Peterburis.
Ainult Zahhar, kes oli tiirelnud kogu elu oma härra ümber, tundis Oblomovi siseelu veel põhjalikumalt; kuid tema oli kindlal arvamusel, et nemad härraga teevad kumbki seda, mis neil teha on, elavad normaalset elu, ja et teisiti ei peagi elama.
VII
Zahhar oli juba üle viiekümne aasta vana. Ta polnud enam nende kartmatute ja laitmatute vene Kaalepite, teenri seisusest rüütlite otsene järglane, kes jäid ennastsalgavalt härrastele ustavaks ning kellel olid kõik voorused ja puudusid kõik pahed.
Ei olnud see rüütel ei kartmatu ega laitmatu. Tema kuulus korraga kahte ajajärku ja mõlemad olid talle vajutanud oma pitseri. Ühest oli pärit tema piiritu ustavus Oblomovite suguvõsale, teisest, hilisemast ajajärgust aga — rafineeritus ja rikutud elukombed.
Ehk ta küll kõigest hingest oma isanda poole hoidis, valetas ta temale siiski pea iga päev. Vanaaegne teener hoidis heal juhul isandat pillamisest ja elupõletamisest tagasi, Zahhar aga armastas ise oma sõpradega härra kulul juua; endise aja teener oli neitsilik nagu eunuhh, Zahhar aga käis tihtilugu kahtlase kuulsusega vaderi pool. Endine teener hoidis kindlamini isanda raha kui ükski laegas, praegune aga püüdis iga võimaliku kulutuse puhul kümme kopikat enda kasuks rehkendada või lauale unustatud kümnelisi ja vaskviielisi võtta. Ja kui Ilja Iljitšil ei tulnud meelde Zahhari
65
