Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/66

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nagu oleks ta seda püüdma pidanud; ja kui ta ehk neljandal korral tõstiski selle üles, pillas ta selle vahel uuesti maha.

Kui ta läks virnalaotud sööginõude või muude asjadega üle toa, hakkasid ülemised asjad juba esimesel sammul pagema. Esiteks kukkus üksainus; siis aga tegi ta järsu, hilise ja asjatu liigutuse, et kukkumist takistada, ja pillas paar tükki veel maha. Ammuli sui imestades vahtis ta mahakukkuvaid asju, ja mitte neid, mis veel virnas olid, mistõttu ta kandikut viltu hoidis ja ka teised asjad sealt maha libisesid, nii et mõnikord jõudis ta toa teise otsa üheainsa taldriku või napsiklaasiga ning viskas vahel selle viimasegi kirudes ja vandudes teistele järele.

Toast läbi minnes müksas ta kord jalaga, kord küljega lauda või tooli, ei sattunud igakord täpselt ukseavasse, vaid lõi õla vastu kinnist uksepoolt ära, manades sealjuures mõlemaid uksepooli, maja peremeest või siis puuseppa, kes ukse oli teinud.

Oblomovi kabinetis olid peaaegu kõik asjad katki tehtud või ära taotud, eriti väikesed iluasjad, mis nõuavad ettevaatlikku ümberkäimist; ja see kõik oli Zahhari kätetöö. Oma võimet asju kätte võtta rakendas ta kõigi asjade puhul ühtviisi, tegemata mingit vahet ühe või teise asja käsitsemisel.

Kui tal kästi näiteks küünalt nuusata või klaasi vett valada, siis tarvitas ta selleks niisama palju jõudu nagu värava avamisekski.

Jumal hoidku, et Zahharil ei tuleks töötuhinat peale, et ta härrale meeltmööda olla püüdes ei võtaks nõuks koristama, puhastama, kraamima ja kõike tipp-topp korda seadma hakata! Kus siis selle häda ja kahju ots: vaevalt teeks majja tunginud vaenlase sõjameeski nii palju kurja. Algas asjade lõhkumine, pillamine, sööginõude lõhkumine, toolide ümbertõukamine; ja lugu lõppes ikka sellega, et Zahhar tuli toast välja kihutada või ta läks ise kirudes ja vandudes minema.

Õnneks tuli tal niisugune tuhin harva peale.

See kõik tuli muidugi sellest, et ta polnud eluharjumusi ega oma kasvatust saanud mitte luksuslikult ja kapriisselt sisustatud kabinettide ja buduaaride hämaras ruumikitsikuses, kus pagan teab mis asju on ülestikku laotud, vaid maaelu mugavas rahus, avaruses ja priiuses.

Seal oli ta harjunud teenima toekate asjade keskel, kus polnud mingit vajadust oma liigutusi lihvida; seal oli tal enamasti tegemist tublide ja soliidsete riistapuudega nagu


67