veeklaasi peale, et sinna midagi sisse ei satuks… midagi mürgist.“
Zahhar keeras näo ära ja põrnitses seina.
„Noh, ükskõik, anna siia, ma kirjutan mustalt valmis, Aleksejev kirjutab pärast puhtalt ümber.“
Ilja Iljitš istus laua äärde ja viskas nobedasti paberile: „Lugupeetud härra!“
„Küll on vilets tint!“ ütles ta. „Teinekord ole hoolsam ja täida korralikult oma kohust!“
Ta mõtles natuke ja hakkas kirjutama:
| „Korter, milles ma teisel korral elan ja mis teie kavatsust mööda kuulub ümberehitamisele, vastab täielikult minu eluviisidele ja harjumustele, mis ma siin pikemat aega elades olen omandanud. Sain oma pärisorjalt Zahhar Trofimovilt kuulda, et Teie olete mulle käskinud teatada, et minu käsutuses olev korter…“ |
Oblomov luges vahepeal kirjutatu läbi.
„Kohmakas,“ ütles ta, „kaks korda üksteise järel „et“ ja eespool kaks korda „mis“.“
Ta luges veel kord sosinal ja muutis sõnade järge: nüüd käis „mis“ teise majakorra kohta — jälle polnud hea. Ta parandas selle vea kuidagi ära ja hakkas siis mõtlema, kuidas „et“ kordamata jääks.
Ta tõmbas mõne sõna maha ja kirjutas jälle uuesti. Kolm kord vahetas „et“ kohta, kuid emb-kumb: kas tuli mõttetus välja või „et“ sattus ikka teisega kõrvu.
„Ikka see „et“ jääb jalgu!“ ütles ta kannatamatult. „Ääh, kurat võtaks üldse seda kirja! Murra nüüd niisuguste tühiste asjade pärast pead! Ma pole enam harjunud asjalikke kirju kirjutama. Ja kell hakkab juba kolm saama! — Zahhar, säh!“
Ta tõmbas kirja neljaks ja viskas tükid põrandale.
„Nägid?“ küsis ta.
„Nägin,“ vastas Zahhar paberitükke korjates.
„Siis jäta mind korteriga rahule! Ja mis need veel on?“
„Arved.“
„Oh, jumal küll! Sa piinad mind surnuks! Noh, kui palju on, ütle ruttu!“
„Näe, lihunikule kaheksakümmend kuus rubla viiskümmend neli kopikat.“
Ilja Iljitš lõi käsi kokku.
78
