rängalt Zahhar teda sellega haavas; lõpuks: kas tegi Zahhar seda teadlikult, kas see on tema tõeline arvamus, et Ilja Iljitš on samasugune nagu iga „teine“, või lipsasid need sõnad tal kogemata suust, ilma et ta pea kaasa oleks mõelnud. See kõik riivas Oblomovi enesearmastust ja ta otsustas Zahharile selgeks teha, missugune vahe on tema ja nende vahel, keda Zahhar tähistab sõnaga „teised“, et ta tunneks, kui alatu on selline suhtumine tema poolt.
„Zahhar!“ hüüdis ta pühalikult venitades.
Seda kutset kuuldes ei hüpanud Zahhar enam põntsti ahju pealt maha nagu harilikult ega urisenud endamisi, vaid ronis pikkamisi alla ja läks, kuna ta käed ja küljed kõige ettejuhtuva vastu puutusid; läks tasa, vastu tahtmist nagu koer, kes peremehe häält kuuldes aimab, et tema koeratemp on avalikuks tulnud ja et nüüd kutsutakse teda karistust vastu võtma.
Zahhar lükkas ukse paokile, kuid ei julgenud sisse astuda.
„Tule sisse!“ ütles Ilja Iljitš.
Ehk küll uks vabalt lahti käis, avas Zahhar selle ometi nii, nagu oleks võimatu sisse pugeda ja nagu peaks ta seepärast paotatud ukse vahele seisma jääma, ilma sisse tulemata.
Oblomov istus voodi äärel.
„Tule siia!“ ütles ta järeleandmatult.
Zahhar puges läbi häda sisse, pani ukse sedamaid kinni ja toetas selja kindlalt vastu ust.
„Siia!“ ütles Ilja Iljitš ja näitas näpuga kohta enda ees.
Zahhar astus pool sammu ja jäi seisma kahe sülla kaugusele juhatatud paigast.
„Veel!“ ütles Oblomov.
Zahhar tegi, nagu oleks ta astunud, tegelikult aga tuikus ta ainult sama koha peal ja tümpsis jalaga vastu põrandat.
Nähes, et seekord ei lähe kuidagi korda Zahhari lähemale meelitada, jättis Oblomov ta sinna, kus ta oli, ja vaatas talle tükk aega vaikides, etteheitvalt otsa.
Zahharil oli selle vaikiva uurimise all paha olla, ja ta tegi näo, nagu ei paneks ta isandat tähelegi; seistes sedapuhku rohkem kui kunagi enne küljeti härra poole, ei heitnud ta Ilja Iljitšile isegi silmanurgast ühtki pilku.
Visalt vahtis ta hoopis teise külge, vasakule; seal nägi ta ammutuntud asja: ämblikuvõrgu narmastikku piltide ümber ja ämblikku ennast — elavat etteheidet oma lohakusele.
„Zahhar!“ ütles Oblomov vaikselt ja väärikalt.
86
