Zahhar ei vastanud; nähtavasti mõtles ta: „Noh, mis sa veel hüüad? Mõnda teist Zahhari või? Ma olen ju siinsamas!“ — ja suunas oma pilgu küll vasakult paremale, kuid isandast mööda; ka seal nägi ta oma lohakuse jälgi — tolmu, mis kattis loorina peeglit: läbi paksu tolmukorra põrnitses talle nagu udust võõrastavalt vastu tema oma tasane ja kole nägu.
Pahaselt pööras ta silmad sellelt kurvalt ja liiga tuttavalt kujult ära ja otsustas nad üürikeseks peatada Ilja Iljitši näol. Nende pilgud kohtusid.
Zahhar ei kannatanud härra pilgust loetavat etteheidet välja ja lõi silmad maha, oma jalge ette; sealt, tolmust tumenenud ja plekkidega kaetud vaibalt luges ta jälle kurba tunnistust oma teenrihoolsuse kohta.
„Zahhar!“ kordas Ilja Iljitš tunderõhuga.
„Mis te soovite?“ sosistas Zahhar vaevu kuuldavalt vastu, kuna tal pateetilise kõne eelaimuse pärast kerge värin üle ihu käis.
„Anna mulle kalja!“ ütles Ilja Iljitš.
Zahharil langes nagu kivi südamelt; kergelt ja kärmelt nagu poisike jooksis ta puhvetiruumi ja tõi kalja.
„Noh, mis tunne sul nüüd on?“ küsis Ilja Iljitš vaikselt, juues klaasist paar sõõmu ja hoides seda käes. „Eks ole, halb?“
Zahhari sõge ilme mahenes silmapilkselt kahetsusevälgatuseks. Ta aimas rinnus ärkava ja südamesse tungiva jumaldamistunde esimesi märke ning hakkas nüüd korraga isandale otse silma vaatama.
„Mõistad sa oma eksimust?“ küsis Ilja Iljitš.
„Mis „eksimus“ see tal jälle on?“ mõtles Zahhar kibedusega. „Midagi haledat; tahes-tahtmata tuleb nutt peale, kui ta sind nõnda käsile võtab.“
„Mis siis on, Ilja Iljitš,“ ütles ta oma kõige madalama häälega, „ma ei öelnud ju midagi muud kui seda, et…“
„Ei, kannata pisut!“ ütles Oblomov vahele. „Saad sa üldse aru, mis sa tegid? Säh, pane klaas lauale ja vasta!“
Zahhar ei vastanud, sest ta ei saanud sugugi aru, mis ta teinud oli, aga sellegipoolest vaatas ta härdas aukartuses isandale otsa, laskis ennast süüdi tunnistades isegi pea pisut norgu.
„Kas sa siis ei ole mürgine inimene?“ ütles Oblomov.
Zahhar vaikis, pilgutas ainult paar korda tugevasti silmi.
„Sa kurvastasid oma isandat,“ ütles Ilja Iljitš, iga sõna
87
