Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/130

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XIII

Aga ei aidanud ema seletused, Maia kippus kodust minema, rääkides sellest vahetpidamata kuni tüütuseni.

„Mõni oleks su nagu suu või silmaga ära teind,“ ütles Juula kord.

„Ega tea, ehk ongi,“ vastas Maia.

„Kuule, tüdruk, kellega sa oled rääkind, keda näind?“ küsis ema nüüd nagu hädaohtu aimates.

„Ei kedagi,“ vastas tütar. „Aga Juuli on juba leeriealine, mind pole niikuinii enam kodus vaja.“

„Ä'ä aja lapsejuttu. On sind vaja, on Juulit vaja, on teisi kõiki vaja.“

„Aga noor Ants ütles, et…“

„Armas aeg, kus sa teda nägid?“ küsis ema hirmunult.

„Ega mina näind, vaid tema nägi mind.“

„Kus siis?“

„Kartulimaal.“

„Mis tema seal otsis?“

„Ütles, jänes jooksnud kartulivagudesse.“

„Oli ta siis jahil või?“

„Aga muidugi! Püss oli teisel seljas ja…“

„Ja mis sina kartulimaal tegid?“

„Võtsin supikartuleid, sa ju ise ütlesid, et võiks võtta sealt metsa poolt, nii et…“

„Nii et tema tuli sinu juurde?“

„Tuli, jäi seisma ja hakkas rääkima. Oli nii lahke ja naeris teine, polnud õhkagi uhke, et noor Ants.“

„Noh, nüüd ma mõistan, tüdruk, kust sul see tuli taga Antsu juurde minemiseks. Aga usu, laps, küll oled sa rumal: poisi nalja ja naeratuse pärast tahad kodust ära joosta!“

„Ega ma siis sellepärast, ema, vaid…“

„Vaid ta kutsus sind, eks?“


130