„Ä'ä latra!“
„On jah, isa. Kui ta tuleb, on käed põlle peal, aga kui läheb, põlle all.“
Jürka jättis jutu sinnapaika, nagu ei saaks ta millestki aru, aga ometi hakkas Malle minekut ja tulekut silmas pidama, et kas laps õieti tähele pannud. Ja ta pidi tahes-tahtmata endamisi naerma, sest võta või jäta, aga Mall talitas just nõnda, nagu Riia seletanud: kui läks naabrite poole, hoidis käed põlle all, aga kui tuli sealt, põlle peal. Naljakas, et Jürka ise polnud seda tähele pannud. Aga ühel õhtul pimedikus, kui Mall oli jällegi naabrite poole minemas, hüüdis Jürka talle:
„Mall, võta käed põlle alt välja!“
Tüdruk jahmatas, mõtles esiteks joostes oma teed jätkata, aga pööras äkki ümber ja tõttas aida poole tagasi, kust ta tulnud.
„Võta käed põlle alt välja!“ möirgas Jürka oma kõmiseva häälega, mis tuli nagu tühjast tõrrest, ja järgmisel silmapilgul oli ta Malle juures: põlle alt ilmus valge kõrisev niidikera, millel aluseks hernestega hanekõri, ja tükk pekki.
„Mis see on?“ küsis Jürka.
„Naabriperenaine õmbleb mulle ilusaid tikitud särke, mul omal pole ju selleks mahti, käed tööd hommikust õhtuni täis, ja siis…“
„Vajab pekki, mis?“
„Kas just pekki, aga midagi peab ta ju ometi sööma.“
„Küllap vist.“
„Mõtlesin, et seda hea kerge panni peal säristada, nii et…“
„Kas oma panni peal raske?“
„Mis siis peremees selle pekiraasukese pärast kohe nii…“
„Sellest raasukesest saame kaks, kolm korda süüa,“ ütles Jürka ja võttis Mallelt kõriseva niidikera ning pekikäntsaka. „Mine tuppa ja katsu, et saad minema.“
„Ui aeg! Kuhu?“
„Küllap leiad kuhu.“
„Mina nõnda ei lähe.“
„Pean su enne maha lööma või?“
„Maksa mu palk välja!“
„Too enne see tagasi, mis põlle all välja kandsid, siis saad palga.“
185
