Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/197

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

„Panen veel kord teile südame peale, et üleskirjutatud loomi ei tohi tappa ega müüa.“

„Ei tohi tappa ega müüa,“ kordas Jürka.

Nõnda lahkusid ametnikud, kui olid kinnitanud oksjonikuulutuse väravaposti külge. Jürka vaatas seda toimingut pealt ja küsis:

„Mis see on?“

„Oksjonikuulutus.“

„Selle võite ära võtta, meil ei oska keegi lugeda.“

„Küll teised loevad,“ ütles ametnik.

„Kes teised?“

„Ei mina tea kes.“

Nõnda lahkus ametnik ja Põrgupõhjal elati jälle endiselt edasi; Jürka rägus isegi padrikut, et uut põldu juurde teha, nagu ta sellega harjunud juba ammust ajast. Aga ei kestnud kuigi kaua see rahulik elu. Varsti ilmus loomade üleskirjutaja ametnik uuesti ja temaga olid kaasas Ants, naabriperemees ja mõned võhivõõrad. Alguses ei saanud Jürka kuidagi aru, mis need inimesed Põrgupõhjalt otsivad, aga siis meenus talle kohus, loomade üleskirjutamine ja paberilipakas väravapostis ning ta taipas, et need asjad seisavad tingimata kuidagi ühenduses. Nõnda oligi. Sest varsti tehti enampakkumisega algust. Et aga rahvast oli vähe, siis pakkujaid veel vähem ja nõnda müüdi loomad nii-öelda muist muidu, muist poole hinnaga. Hobuse ja ühe lehma sai Ants rendi katteks endale, teise lehma ostis naaber ja selle hind tasus Malle palga. Ametnik ei saanud muidu asjatoimetuse kulusid tasa, kui pidi müüma veel suurima lamba. Selle hinnast jäi mõni kross üle ja see pidi Jürkale endale jääma, et temalgi oleks tulu oma loomade müügist. Kaks järelejäänud lammast anti vabaks ja öeldi Jürkale, et nüüd võib ta neid jälle müüa, tappa ja pantida.

„Küllap vist,“ lausus Jürka ametniku sõnade kinnituseks.

Aga kui inimesed, kes loomad ostnud, nendega minema hakkasid, jooksis Riia Jürka juurde ja küsis nutuse häälega:

„Isa, ae, isa, miks nad me loomad ära viivad?“

Aga laps ootas asjata vastust, sest isa ei kuulnud ta küsimustki. Viimaks haaras laps tema varrukast kinni, raputas kõigest jõust ja kordas:

„Miks nad viivad me loomad ä'ä?“


197