Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/20

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

II

Põrgupõhja perenaine istus heledal päikesepaistel toaukse ees pakul ja vaatas, kuidas kassipoeg limpsis piima. Enne maitses ta ise mitmel korral seda valget vedelikku, et kas ta pole ehk öö jooksul hapuks läinud, nii et võiks rikkuda kassipoja kõhu. Aga ei, piim tundus alles rõõsana. Nõnda siis valas Lisete teda veel eelmisest pererahvast siia jäänud lõhkenud savikausi terve poole õõnsusse ja pistis kassipoja ninapidi sisse.

Vana Jürka ise, see Põrgupõhja uus Vanapagan, tuli metsast puukandamiga – teivastega, sest õueaiad olid risakil maas ja nõudsid kohendamist. See oli tal täna juba mõni teab mitmes voor. Esteks tõi ta paar seljatäit tulepuid, siis asus tarvispuie kandmisele. Nähes eite kassipojaga, katsus ta kandami võimalikult vaikselt maha panna, ometi sündis see nii suure kolinaga, et kass oleks pagenud, kui Lisete varmas käsi poleks teda õigel ajal kinni napsanud.

„Ole sind ka oma kolistamisega,“ siunas Lisete, „jälle tahad mul kassi lakka hirmutada.“

„Kae mädandit, või nii pirtsakas teine,“ imestas Jürka ja tuli eide juurde vaatama, kuidas kass hakkas varsti uuesti piima limpsima. Tükk aega istusid nad vaikides kõrvuti. Viimaks kogus Jürka oma mõtted sedavõrd, et sai öeldud:

„Noh, vanamoor, mis sa ka arvad sest asjast ja olemisest? Tulime siia, et ulualust leida, aga nüüd oleme peremees ja perenaine. Kasski on meil juba.“

„Kui kord sai tuldud, eks siis pea selle risti endale võtma,“ arvas Lisete. „Kass meil on, aga kassi piima ei ole. Sina kannad puid, mina piima.“

„Ehk saab Kaval-Antsuga kaubale, siis ehk…“

Just samal silmapilgul astus Ants õue ja ütles Jürka sõnade vahele naljatades: „Tere kah, Vanapagan. Eile käisid sina meie pool, täna tulin mina sinu poole vaatama, kuidas Põrgupõhjas müratakse. Oli


20