„Kass oli siis küll targem kui sina.“
„Ma ju tahtsin seda suurt suitsu näha, sellepärast läksin, pole veel eluilmas nii suurt suitsu ja tuld näind. Nii kui hakkas paistma lammaste juurde, tulin kohe siia, ja et kedagi polnd näha, siis läksingi suitsu alla, nagu oleks must katus pea peal.“
Aga samal ajal, kui naabriperenaine Põrgupõhja Riiaga tule ääres nõnda vestles ja oma last imetas, läks Peeter ühes teise mehe, meelemärkuseta Antsu ja kanderaamiga kiiret käiku küla poole. Nad olid veel tükk maad Antsu kodust eemal, kui sealtpoolt hakkas tõusma paks suits.
„Ei tea kas õige Jürka või?“ ütles Peeter oma kaaskandjale.
„Ega hullu tea,“ vastas see ja kiirustas sammu.
Kui nad pärale jõudsid, oli juba Antsu eluhoone tules. Nõutult vahtisid nad ringi, et kuhu küll haavatud peremees panna. Ja ei leidunud lõpuks paremat paika kui see väike majake põllu ääres, mida Ants ise oli pakkunud Jürkale peavarjuks, kui ta heaga loobuks Põrgupõhjast, sinna siis nüüd kanti peremees ise, sest majake seisis peal-tuule ja temal polnud tuleohtu karta.
Antsu hoonete ümber oli juba tükk aega puhas põrgu keenud, Jürka oli siin samuti talitanud nagu koduski: ta oli räksiga ränist taela külge tuld löönud, selle siis õletuusti pannud, mis tal kaenla all oma naabritalust saadik, ning leegitseva õletuusti esimesse katusesse pistnud, enne kui ükski teadis, oskas või jõudis takistada. Oleks Ants ise seda toimingut pealt vaadanud, ta oleks ehk samuti mõtelnud nagu Põrgupõhjalgi, et – las põletab, kõik ju tule vastu soodsalt kinnitatud. Pealegi vajas ta juba ammugi uusi moodsamaid ja mugavamaid hooneid. Ja kuna tulekinnitus on ühiskondlik ettevõte, Ants aga läbi ja läbi ühiskondlik loom, siis oleks nii loomulik, et just tulekinnituse kaudu tõuseksid tal uued hooned, liiatigi kui tule põhjuseks on hull inimene, sest see on sama hea, nagu oleks sütitajaks jumal ise oma piksega. Hull või pikne – jumala sulased on nad mõlemad. Ja ei ole ühiskonnal suuremat ülesannet, kui võidelda jumala tahtmise ehk jumala õnnetuste vastu isegi siis, kui need toovad mõnele üksikule õnne.
Et Ants ise lamas põlluäärses majas meelemärkuseta ja ootas arsti, siis polnud kedagi, kes oleks ühiskondlike küsimuste üle õieti järele
205
