„Lollisti teed, et ei osta!“ hüüdis võõras neile järele, aga Jürka ei pannud tema sõnu enam mikski. Alles natukese aja pärast tähendas ta eidele:
„Kena ja lahke mees, ajab juttu ja kõik, aga põrsast ei ole.“
„Muidugi kena ja lahke, kui sokutab oma setukat teisele,“ vastas eit.
„Küllap vist,“ lausus Jürka nõustuvalt.
Nüüd polnud hulk aega muud kuulda kui aga raskemate sammude aeglane kimps-komps, kimps-komps ja sinna vahele tihedamalt tips-tops, tips-tops, kuni lõpuks tuli vastu noor ja käbe naine, kellele Jürka ütles:
„Minu eidele kuluks põrsas ä'ä.“
„Ah põrsaid otsite? Meie üleaedsel on ilus emis ja hulk põrsaid tõi teine ka, vist inimese või kuradi tosina. Hästi ilusad põrsad olid teisel, lust vaadata kohe,“ seletas naine.
„Nii et sealt võiks saada,“ arvas Lisete.
„Kus nüüd seda!“ hüüdis naine. „Minagi käisin paari, kolme endale nõutamas, aga kõik jäi seks, tõin lõpuks laadalt, sest mis ikka teha, kui tuntud kohast ei saa.“
„Nii et jäeti kõik iseomale,“ lausus Jürka.
„Mis ta ise niipaljuga teeb!“ kilkas naine. „Hea, kui paarilegi on midagi ette anda. Sest ega siis seapõrsas oma nõu ja jõuga kosu ega kasva, see tahab ju aina käest saada, küll piima- ja supitilgad, küll jahud ja kartulid. Isegi pesema peab teist roju nagu inimeselast, muidu, vaata, jääb teine kängu, ei kasva ega sirgu enam õhkagi. Sest…“
„Nii et sealt pole loota?“ küsis Lisete naise jutu vahele.
„Ei sel ega vist ka tuleval ega ületulevalgi aastal, kui nad uut emist ei muretse. Ja vanamees ei muretse, seda pole lootagi, see on juba niisuke mees, et kui ütleb ei, siis selle juurde ka jääb. Ja minule endale ütles ta kõigi kuuldes: magagu ja tallaku ta neid niipalju kui tahab, mina sellest ei hooli, viin ta uuesti kuldi juurde. Inimene läheb aastatega vanemaks ja targemaks, eks siis seal pisutki aru juurde ei tule, nii et ta ise oma põrsaid enam ära ei talla ega maga.“
„Ah siis ema ise!“ imestasid Jürka ja Lisete nagu ühest suust.
9
