Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/107

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

aru. Ja kuidas oli see ometi wõimalik olnud? Otto rinnas wõttis peaasjalikult kahetsus ja piin maad; Heinrichi hinge puges wiha, kuigi ta Ottot kudagi kaotada poleks tahtnud. Wiimaks lõi ta aga käega ja pomises:

„Ükskõik“.

Warsti pääle seda koputas keegi teisest toast tasakeste ukse pääle. Läwele ilmus Leeni.

„Wabandage, mammat pole kodus, sellepärast tahtsin ma järele küsida, kas õlist täna õhtuks saab?“

„Mis siis? Tahate Teie hakata õli lampi walama?“ küsis Heinrich naeratades.

„Nojah, ega ma seda esimest korda tee“, wastas neiu uhkustades.

„Aga Te rikute ju oma ilusad käed ära, petroleumi hais jääb külge; kudas Te siis weel mandolinet mängite. Ka sellele jääb petroleumi hais külge. Ja wiimaks lõhnawad ka mandoline hääled ainult petroleumist“, naljatas Heinrich.

„Eks ma pese nad puhtaks, ma pesen neid ju mitu korda päewas. Waadake, kui puhtad nad on“, ütles neiu tuppa astudes ja oma käsi nooremehe poole sirutades.

„Ongi puhtad! Ja kui pehmed“, imestas Heinrich wälja sirutatud kätest kinni haarates


107