Jalutajad waikiwad! Nad on kaua ja sagedaste nõnda waikinud. Nad teawad juba ette ära, et nad kokku saades waikiwad, nad tulewad aga siisgi jällegi, et seda waikimise piina tunda. Nad tahaksiwad wastastikku tähele panna, kudas see sureb, mis nendes nii lootusrikkalt elule oli ärkanud. Päewade kaupa on noormees järele mõteldes ennast piinanud, aga ikka pole julgenud ta wiimast sõna öelda. Nõrkust, julgusepuudust ja ka walusat kahetsust tunneb ta eneses. Ta loodab aga peagi tugewamaks saada ja kõik teha, mis tumeda aimamisena talle rinda puges ja mis sääl alatasa kangemaks kaswab. Ta arwab, et ta ükskord nii tugewaks saab, et ta ütelda ja näidata julgeb, kui imenõrk ta on. Siis wõiks ta enesest weel wähegi lugu pidada. Ja seda tahaks ta, sest muidu on kõik otsas. Ta tunneb seda.
Neiu näib kõike seda aimama. Ta paneb päew päewalt tähele, kudas tema endine kangelane wäiksemaks ja nõrgemaks jääb ja kuidas endine kindel usk tema sisse kõikuma lööb, tükk tükilt ära puruneb. Südamepisarad uhuwad äramurenenud raasukesed ikka kaugemale ja sulatawad nad lõpuks täiesti ära. Ainult lõpmata raskus ja tühjus asub sinna asemele. Ja mida tühjemaks süda
111
