Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/133

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

dagi rääkima wõiwat hakata, tema pääle näpuga näidata, siis tundis ta, et ta seda kuidagi wälja ei suuda kannatada. Ja korraga näis talle, et kõige mõistlikum nõnda elada on, kuidas kõige kergemini läbi saab. Ta hakkas ennast ühepäewa kärbseks pidama, kellel asjata on sündimata raskusid oma pääle wõtta.

Oli aga ka silmapilkusid, kus ta oma endisele paigale seisma tahtis jääda. Walus, lõpmata walus ja häbi oli tal mõelda, et need, kes kord teda nii suureks oliwad pidanud, põlgawa tundmusega temast ära wõiwad pöörata, tema pääle halatsemisega waadata. Ta otsis pääsemiseteed oma seisukorrast. Ta oleks tahtnud hiilgawa tähena langeda, mida sügawad, täis õrnust, silmad ja rusuwast walust pakitsewad rinnad saadawad. Nüüd tundis ta aga enese hinges midagi kärisema, lõhkema. Ja nii mitu korda tuliwad talle Otto sõnad enesetapmise üle meelde. Ta mõtles ka selle pääle, et tal browning lauasahtlis seisab. Kuid kas nõrkuse wõi tugewuse tagajärjel, aga tuleriistaga ei otsustanud ta oma eluküsimust mitte.

Laupäewa hommikul oli ta kindlale otsusele jõudnud. Kui ta peeglist ennast waatas, siis leidis ta enese wäga kahwatu olema. Silmade all oliwad sinised wiirud. Ta kirjutas


133