waid ja nende kohta ei räägi keegi midagi; nemad ise ei karda seda ka sugugi“.
„Mistarwis kutsute Teie siis mind, kui Teil teisi muidugi käib?“ küsis Olga ja selles küsimuses kõlas wäike etteheide ja aimataw walu. Heinrich arwas sellest aru saama.
„Kudas pean ma seda seletama“, wastas ta. „Teised käiwad… Nemad tulewad ise, nad tahawad tulla, pakuwad oma tulemist mulle. Nad ei leia selles ka mingisugust iseäraldust. Teile oleks see aga uudis…“
„Aga ma ei taha seda uudist, ma kardan teda“, rääkis neiu wahele.
„Lubage mind ometi lõpetada. Teie ütlete, Teie ei taha. Kas see aga tõsi on? Teie ise usute seda kõige wähem. Et Te seda uudist kardate, see on loomulik. Palju on uudiseid, mida kardetakse… kardetakse ja siisgi tahetakse, isegi ihatakse. Ja keda Te kardate? Mind? Aga teate, kui Teie mind kardate, siis ei tahaks ma ialgi Teiega kokku saada. Te kardate juttusid? Aga ma tõendan, et keegi teid ei näe, sissekäik on niisugune. Ja olete Teie kord minu juures, siis ei sega meid keegi. Teie pole ju ialgi kuulnud, et meesterahwas ja naesterahwas inimesed on. Teile on ikka ja alati kinnitatud, et kui naesterahwas auus tahab olla,
43
