Mul näib isegi, et Te minu korterit nii halwaks peate, et Teil sinna sisse ei sünni astuda“…
„Ah, seda mitte“, rääkis Olga wahele, „aga Teie ei wõi enesele ette kujutada, kudas ma kardan. Kui ma Teie juurde tulemise pääle mõtlen, hakkab mu keha üleni wärisema. Näe praegugi, ma lõdisen, hambad hakkawad suus lõgisema, nagu külmaga“.
„Aga mistarwis Te siis nii harg olete, julgemaks peate saama, peate ennast selleks kaswatama, harjutama. Ma tahaksin ju, et Te tugewamaks saaksite. Te ei wõi arwata, missuguse õnnega ma seda silmapilku ootasin, kus Teie minu toa uksest sisse astute. Mul ei ole naesterahwaste seas ialgi häid tuttawaid olnud, sõpradest pole rääkidagi. Ma ei oska, ei saa, ei taha nende wastu küllalt meesterahwas olla ja inimest otsiwad wähed. Teid arwasin ma nende wäheste sekka ja sellepärast kutsusingi ma Teid. Ma mõistan ju neid raskusid, mis Teil ära wõita on, aga ütelge ometi, kas Teie ialgi sellepärast minu juurde ei tule, mulle seda rõõmu ei walmista, et teatud raskused ees on. Need raskused pole ju nii suured, et nendest üle ei saa; ainult tahtmist on waja. Kui Teil aga tahtmist ei ole, siis ei kutsugi ma Teid. See oleks püüdmine Teid sundida, Teie tund-
45
