pimedamaks muutus sääl ja seda salalikumaks saiwad sääl liikuwad kujud.
Suwel soojaga oli hoowis kisa ja kära: lapsed mängisiwad siin. Nuteti, naereti, riieldi, sõimati ja aeti magusasti juttu. Ülewalt aknatest waatasiwad mitmed paarid selgeid ja suuri lapsesilmi alla mängijate pääle. Ka need oleksiwad tahtnud all olla. Mis teadsiwad nemad sellest, et neil puhtamad riided seljas oliwad, kui kisatsejatel mängijatel hoowi pääl. Mängides oleksiwad wõinud nad riiete poolest peagi teiste sarnaseks saada. Aken oli aga kõrge ja järelwaataja wali — nii pidiwad laste silmad ainult waatamisega leppima.
All kostsiwad sammud.
„Ta tuleb“, wärises Heinrichi südames.
Sammud tuliwad treppi mööda ülesse. Liig julged ja tugewad oliwad nad oodatawa kohta.
Kopp, kopp, kopp!
„Kes sääl on?“ hüüdis Heinrich, ehk ta küll juba koputamisest koputaja ära tundis.
„Tee lahti… mina ise“.
„Wõtaks saatan sind! Mis sa jälle otsid siit? Eila oli sinu päew; miks sa siis ei tulnud?“
„Ei saanud“.
„Täna ei saa aga mina, mul on wõõrad“.
6
