„Wõõrad? Sinul wõõrad? Naisterahwad wõi meesterahwad?“
„See pole sinu asi“.
„Tee lahti, mul on uudist“.
Heinrich astus ukse juurde ja keeras selle lukust lahti.
„Aga et sa silmapilk jälle ära lähed“, ütles ta sisseastujale.
„Tere kõige päält; siin on mu käsi, katsu kui soe“.
„Hää küll, aga mis sa tahad?“
„Kus su wõõrad on?“
„Ma ei tea, ma ootan neid“.
„Ah nii, aga mina tahtsin sind jalutama kutsuda. Pagana hull ilm on: wilu ja sajab, uulitsad on porised ja libedad“.
„Sul on jälle halb tuju?“
„Uu! Tead — siit maalt“. Otto tõmbas nende sõnade juures sõrmega üle kõri. „Kas sul wast midagi pole mulle lugeda anda, midagi rumalust — Mark Twaini wõi Schopenhaueri? Zola’st olen ma tüdinenud. Juba kuu aega loen teda“.
Heinrich kuulas kärsitult sõbra sõnu päält. Ta kartis, et iga silmapilk kerged sammud alt trepi päält kostma ja uksele lähenema wõiwad hakata. Mis pidi ta tegema? Wiimaks ütles ta otsekoheselt:
7
