„Aga mis pean ma siis tegema, et sa mind usaldama hakkaksid?“ küsis neiu hirmunult. „Sõnad ei mõju sinusse, sõnu ei usu sa. Me peame kärmeste nõu leidma, muidu on kõik kadunud, ma tunnen seda“.
„Ma ei tea“, wastas Heinrich lühidalt.
„Sa ei tea… Aga ma arwasin, et sina tead, ma uskusin, et sa kõik tead. Aga tead, ma tulin ühe mõtte pääle. Sa rääkisid waremalt, et sa niisugust naesterahwast otsid, kes terwest maailmast ja tema kombetest ennast lahti ütleb, õed ja wennad, isa ja ema ära unustab ja sinule järele tuleb — iseseiswalt, ilma laulatamata, lepinguta, ainult usaldusest sinu wastu. Ma ütlesin sulle, et ma seda ei suuda, et wanemad mind ära neawad, et terwe seltskond näpuga minu pääle näitab, mind enesest wälja tõukab. Sa andsid mulle siis järele, sa ei nõudnud minu käest nii suurt ohwrit. Nüüd aga, kus sa mind enam ei usalda, toon ma selle ohwri“.
Wiimaste sõnade juures käis rõõmuhelk Heinrichi näost üle.
„On see wõimalik?“ küsis ta neiu külmadest kätest kinni haarates ja neid kõwasti pigistades.
84
