Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nagu oma inimene, me oleme ju niikaua üheskoos hästi läbi saanud. Sellepärast ma Leenitki mandolinega Teie juurde julgesin ajada. Ega Te seda pahaks pane?“

„Oh ei, laske ta tuleb aga päälegi. Kui mul aega on, häämeelega juhatan“.

„Aga Teil on ju alati niipalju tegemist. Leeni ütleb ikka; muidu läheksin ma küll, aga herra Orisoo on alati ametis. Ja kui tal tööd ei ole, siis on tal wõõrad. Ma olen talle ikka wastanud, et eks sul ole aega oodata“.

„Täna ehk homme pääle lõunat saab mul wististe aega olema“, ütles Heinrich.

„Tänan wäga, ta saab wäga rõõmustama“, wastas emand ja kadus peagi ukse taha. Tema jutustus, mis ta tütresse puutus, jättis nooremehe rindu imeliku tundmuse järele. Selles oli midagi piinlikku ja ka kõdistawat. Nüüd, kus ta ühelt poolt enese jõuetust ja peaaegu alatust tundis, walati tema enesearmastusele ja lugupidamisele uut õli tulesse juurde. See polnud ju küll mitte see õli, mida ta ennemalt oli igatsenud, kuid õli oli ta siisgi, sest ta tundis, kuidas ta midagi leegitsema pani. Need oliwad needsamad leegid, mis temas siis loitma oliwad löönud, kui ta esimest korda Olga pääle, kui patuse keha pääle oli waadanud.


93