– 108 –
temast suurem osa kirikule, wähem ordole. Wiru- ja Harjumaa pidiwad weel mõneks ajaks Daanlaste kätte jäetama. Kiriku osast wõttis piiskop Albert mereäärsed maad enese walitsuse alla, omale wennale Hermannile andis ta Tartu linna Ugaunia maakonnaga. Seesama Hermann oli Tartus esimeseks piiskopiks ja tema ehitas wana Eestlaste Taara mäele pea suure ja uhke doomi kiriku, mis pärast kõigist kirikutest Liiwi-, Eesti- ja Kuuramaal kõige nägusam oli ja kellest müürid weel tänase päewani Tartus seisawad. Mäele on wana kiriku järele nimi „doomi mägi“ saanud ja saab nimi ka tulewase aja põlwedele wana aja mälestusseks jääma.
Pärast pitka ja werist taplemist pistis rüütel nüüd oma mõõga tuppe. Suur töö oli ära tehtud ja Eestlaste wastapanemise jõud lõppenud. „Ja Eestlased tuliwad wälja oma linnadest“ – kirjutab Läti Hindrik – „ja ehitasiwad omad ära põletatud külad jälle üles ja omad kirikud. Nõndasamati tuliwad ka Liiwlased ja Lätlased wälja pelgupaikadest metsades, kus nemad ju mitu aastat sõdade ajal warjul oliwad olnud ja igamees tuli tagasi oma külasse ja oma põldude pääle ja kündsiwad ja külwasiwad kartuseta … ja keegi ei teinud neile hirmu. Ja et neile täielikumalt ristiusku õpetati, tunnistasiwad nemad Jeesust Kristust Jumala poega, kes pärast kurbe sõdasid ja pärast suurt tapmist ja pärast katkusid ja palju häda wiimati oma järele jäänud rahwa pääle halastas ja neile rahu ja julget elamist andis. Ja kõik rahwas puhkas Issanda kaitsmise all ja kiitis seda, kes kiidetud on igawesest ajast igawese ajani.“
Kas ja kui palju Eestlased sest kiitusest osa wõtnud, on meil teadmata, niisamati ka, kui julge nende elamise lootus oli. Igamehel on luba, siin ise arwata, mis aja ja asjalugude kohta õige näitab. Aga rahu kattis jälle maad ja aja tuuled hakkasiwad tõisest küljest puhkuma. Piiskop Albert oli nüüd oma suure ettewõtmise korda toimetanud; ta oli Liiwi- ja Eestimaa
