Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 114 –

kinni ja tallitas oma saadiku tööd. Läti Hindrik kirjutab sest Septembri sõidust nõnda:

„Et piiskop Willem soowis, ka tõisi uusi ristilapsi nähä, siis läks ta Liiwlasi Holmis waatama, pidas sääl suure auuga Jumala teenistust, külwas püha õpetuse seemet wälja ja läks siis Ükskülasse, kus tema esimeste Liiwimaa piiskoppide mälestuseks palwet tegi ja ka säälatsid Liiwlasi õige Jumala teenistuses kinnitas. Pärast seda manitses tema Liiwlasi Lennewardis ja Asseraadis, et nemad ebausust taganeksiwad ja õpetas neid ainust Jumalat auustama. Wiimati jagas tema ka Kokenhuusis niisamati püha kirja manitsusi niihäste Sakslastele, kui ka Wenelastele ja Lätlastele, kes sääl ühekoos elasiwad, „ja igakord manitses tema Sakslasi, et nemad oma alamatele mitte raske koormamise ja waewamise läbi nende maksude ja tööde poolest liiga ei teeks, waid et nemad wirgaste neile ristiusku õpetaksiwad, kristlikka elukombid nende sekka istutaksiwad ja pagana kombid häwitaksiwad ja et nemad neid niihäste hää eesmärgiga kui ka sõnadega õpetaksiwad.“

Kui piiskop Willem Riiga tagasi oli tulnud, sündis sügise suur tüli Eestimaal. Wirumaa Eesti wanemad, Daanlaste meeletuma ja raske walitsuse üle wihased, läkitasiwad saadikud Otepähä Ugaunia maakonda ja kutsusiwad Tartu piiskopi sõamehi, kes Otepääs aset oliwad, appi. Wirulased soowisiwad, et need Daanlased nende maalt ära ajaksiwad ja ennemine Sakslased ka Wirumaa enese walitsuse alla wõtaksiwad. Sakslased Otepää linnast arwasiwad enestel täie õiguse olewat, ka Wirumaad enesele pärida, sest, ütlesiwad nemad, Saksa mõõk ja Sakslaste missionäärid olewat ju enne Daanlasi püha Maarja lipu all senna jõudnud. Nad wõtsiwad kutsumise rõõmuga wasta, läksiwad Wirumaale, wirutasiwad ühes Eestlastega Daanlased wälja, wõtsiwad ise uuest ehitatud lossides ja kindlustes aset ja „hakkasiwad walitsema kõigis Wiru maakondades ja lossides.“