– 146 –
ristiusust tagasi saawad hirmutatud, et pärast ristimist nende wabadus maa herrade poolt orjapõlweks wõiks muudetud saada. Et seda ei sünniks, siis wõtame meie igaühe ja kõik, kes nende hulgast ristiusku tunnistawad, kõige nende waraga, oma ja oma riigi kaitsmise ja iseäralise hoidmise alla ja anname ja kinnitame sellesinatse kirja läbi neile ja nende lastele igaweseks ajaks täielise priiuse ja kõik õigused, mis neil oliwad enne usku heitmist. Meie mõistame neid wabaks kõigest kuningate, hertsogite, würstide, krahwide ja tõiste suurte meeste orjusest ja karistuse wõimusest ja kuulutame sellesinatse kirja läbi, et nemad üksina kirikule, meie püha emale, ja Saksariigile allaheitlikud peawad olema, nõndasamati kui kõik muud wabad inimesed meie riigis. Keegi ärgu julgegu, selle kaitsmise, hoidmise, andmise ja kinnitamise kuulutusele wasta, nende külge hakata, neid koormata, neile liiga teha ehk nende rahu rikkuda. Kes seda teeb, se teadku, et tema meie ja meie riigi wiha enese pääle weeretab.“
Neist kahest kirjatükist näeme selgeste ära, et ei kiriku ega riigi walitsus Sakslaste tegudega meie maal rahul ei olnud, waid et nad sest, mis ka sell ajal õiguseks arwati, suure sammuga üle astusiwad. Oleks paawst ehk keiser ligimal olnud, siis oleks nende käsiwars mõndagi kurja karistanud ja paha parandanud, aga et Eestirahwas tunnistama pidi: „Jumal kõrges, kuningas kaugel,“ siis ei olnud kaitsmise kirjadel mingisugust mõjumist. Liiwi- ja Eestimaa herrad tegiwad, mis ise arwasiwad. Oleks Saksa keisrite käsi ka seie ulatanud, siis oleks meie maa lugu wistist mitmest tõine olnud, tõiseks saanud ja jäänud tänase päewani. Muist peame riigi walitsust sellega wabandama, et tal Saksamaal isegi palju tegemist ja seletamist oli, iseäranis pärast hirmust rusika õiguse aega, mis pärast keiser Widriku II surma aastal 1250 algas ja keiser Rudolhwini kestis, muist peame teda wabandamata jätma ja temale süüks
