– 157 –
ja õigusega kokku sünnib. Kõik tigedus ja kawalus jäägu meist kaugele. Neil on surm sees, mitte elu waim. Kes meelega tõt rikub ja õiguse ära salgab, paljast tuju ja wihawaenu ajades ehk oma kasu püüdes, see walmistab ja walab surmarohtu enesele ja oma rahwale. Neid wari, wend, kui tuld, nad põletawad su maja maa tasa. Teed sa tööd, tõmba tõe meelega, ära aja edewust ega talla tühja tuult sõnadega; oled sa wõitlemas ja waidlemas, taple waimu mõõgaga, ära tee liha omaks käsiwarreks, mis pea otsast mädaneb ja paljalt paha haisu järele jätab, muud midagi.
Seda arwasin tarwiliseks ütelda, sest ma seisan kesket eluwaidlemisi ja armastan wendi. Wõetagu siis südamesse, mis südamest tuli. Katsutagu elus kõik läbi ja kõige paremast peetagu kinni. See Pauluse manitsus kannab kaunist wilja.
Lõpetuseks palun lugijat, selle raamatu trüki wigu mulle andeks anda. Neid on mitmes kohas, mis iseäranis sest tulnud, et trükkija linnas ja wäljaandja maal elab, kust parandamine igakord raske on. Aga õnneks ei eksita nemad suuremat jagu lugemist sugugi. Sellepärast palun, paljalt kolmes paigas nendega tülitseda. Lehekülg 31 reast 18 pääle hakates tuleb nõnda lugeda: „Eestlased püüdsiwad esimest puukihti põlema panna, rohket tuld astiate sees wisates.“ „snõnda“ asemel 25 reas loe „nõnda“. Pääle selle seisab lhklg. 73 esimeses reas „uuletakse“, loe sääl „kuuletakse“. Wiimaks tuleb lhklg. 113 all ääres esimeses tähenduses Semgalli sõna seletuses „sõa äbi“ asemel „sõa läbi“ lugeda. Tõised wead parandab lugija ise kergeste ära.
Sellega jätan raamatu seekord Jumalaga ja saadan tema wendade hulka.
Otepääs, 3. Oktobril 1879.
