Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/21

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

22

Hm — ega ta ometi unustanud —? (Wajub mõtetes kirjutuslaua ette istuma.)

Laura
on waheukse läwele ilmunud, kust ta aeglaselt läheneb; ta kõneleb pikkamisi, weidi lapselikul kõlawärwil ning iseäraliku selge diktsioniga.

Sinu põli ei ole just kuldne, Ludwig.

Sander.

Nagu näed. (Ohkab.) Mulle ei tehta paraku mitte kergeks, oma kõrgemat ja sügawamat elu elada ses saatuse seotud ühenduses!

Laura.

Mina sinu asemel — ma ei tea, mis teeksin.

Sander.

Wist midagi, mis õige ei oleks. Abielu ja perekond panewad kohuseid peale, mille seast kannatus armsate nõrkustega minu arust esimene on.

Laura.

Sa näed oma romaniga nii palju waewa — ma aitaksin sind, kui wõiksin.