Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/28

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
29

Ahaa — ometi! (Ruttab awama; tulijale kätt wastu sirutades jowialselt)

Sisse — ikka sisse! Tere tulemast, welleke! Piibeleht peab sõna, seda ma teadsin!

Tiit Piibeleht

astub aeglaselt sisse ja wõtab käe waikides wastu. Ta kannab kingi ja wormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmmanud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud, taskud wälja weninud; pahemast kuuekaukast — ka teisest põuetaskust — paistawad ajalehed ja broschürid wälja, paremast hakkab ta jutuwestmise jooksul päewaroosi-seemneid suhu pistma. Kui ta istub, wõib näha, et ta sokkidest üks must on ja teine punane. Piibeleht paistab kohmetuna, tema murdesegane lakoniline kõne aga — ta wastab sõnakehwiku kombel ikka alles mõne aja pärast — ilmutab kindlat kawatsust.

Sander.

Õiguse parast peaksin sul naha täis sõimama: tema paganahing tallab juba mõnda nädalat meie tänawaid, aga nägu ei näita — ma pean teda juhtumisi tabama! — Sa teadsid ometi, et Sander siin elab?

Piibeleht.

Es murra tolleperäst pääd.